HIV/AIDS
Inimese immuunpuudulikkuse viirus (HIV) on haigustekitaja, mis ravi puudumisel põhjustab omandatud immuunpuudulikkuse sündroomi (AIDS). See seisund nõrgestab organismi loomulikke kaitsesüsteeme, muutes keha vastuvõtlikuks haigustele.
HIV/AIDS-i vastu pole ravi, kuid olemas on ravimid, mis võimaldavad HIV-positiivsetel isikutel haigusega toime tulla. Nad võivad elada täiesti normaalset elu, ohustamata praktiliselt teisi inimesi, kui järgitakse õigeid ettevaatusabinõusid.
Ülevaade
Isikut peetakse HIV-positiivseks, kui viirus on tema organismi jõudnud ning on hakanud paljunema. Alates hetkest, mil keha puutub kokku HIV-iga, hakkab immuunsüsteem tootma antikehi – keha kaitset haigustekitajate vastu.
- Seronegatiivne inimene on keegi, kes pole nakatunud.
- HIV-positiivne inimene on keegi, kes on HIV-iga nakatunud, kuid kellel on veel toimiv immuunsüsteem.
- AIDSi patsiendiks nimetatakse HIV-positiivset isikut, kelle immuunsüsteem on tugevasti nõrgenenud ega suuda enam efektiivselt takistada oportunistlike haiguste teket.
HIV-infektsiooni esimene staadium on äge nakkus. Nakatumisest 2–4 nädala möödudes kogevad paljud gripisarnaseid sümptomeid (palavik, lööve, peavalu, paistetanud ja hellad lümfisõlmed), mis kestavad 1–2 nädalat. Osa inimesi võib selles staadiumis saada ka oportunistlikke nakkusi, teistel sümptomeid ei ilmnegi.
Teises staadiumis on HIV-positiivne isik asümptomaatiline – see periood võib kesta umbes 3 kuni rohkem kui 20 aastat (keskmiselt 8 aastat). Seda nimetatakse kliiniliseks latentsuseks. Staadiumi lõpus võivad ilmneda palavik, lihasvalud, kaalukaotus, suurenenud lümfisõlmed ja seedimisprobleemid.
HIV-infektsiooni kolmas ja ühtlasi viimane staadium on AIDS. Sündroomi diagnoositakse kahel viisil: kui CD4+ T-rakkude arv veres on alla 200 rakku/µL, ning kui esineb kindlaid kahjulikke haigusi – oportunistlikke nakkusi, mis saavad kergesti areneda, kui keha on praktiliselt kaitsetu.
Tänu meditsiini arengutele pole HIV-diagnoos enam surmaotsus. Haigust saab tõhusalt ravida antiretroviirusraviga, mis aeglustab haiguse kulgu märgatavalt ning võib langetada viiruse hulga veres nii madalale, et see muutub tuvastamatuks – see omakorda välistab viiruse edasikandumise.
Edasikandumine
AIDSi viirus on olemas kõigis HIV-positiivse inimese kehavedelikes, kuid mitte kõik vedelikud ei ole võrdselt nakkusohtlikud. HIV saab edasi kanduda vere, seemnevedeliku (sh eelseemnevedeliku), tupe- ja pärakueritise ning rinnapiima kaudu.
HIV ei levi pisarate, higi, sülje, köhimise, aevastamise, oksendamise, väljaheidete, putukahammustuste, käepigistuse, suudlemise, tantsimise või ujumise, sama voodi jagamise, riiete kandmise, samast klaasist joomise, ühise nõu kasutamise ega sama tualeti kasutamise kaudu nakatunud isikuga.
1. Seksuaalne edasikandumine
Kaitsmata vaginaalne ja anaalseks on peamised HIV levikuviisid. Nakkusoht kasvab seksuaalpartnerite arvu suurenedes. Ohumäär on veelgi suurem, kui juba on mõni teist tüüpi sugulisel teel leviv infektsioon – paljudel nendest tekivad lahtised haavad, mis soodustavad uute nakkuste tekkimist.
Ei ole nakatumisohtu inimesel, kes vastu võtab fellatsiooni, kunilingust või anilingust, kuid nakatumisoht on neil, kes neid akte sooritavad nakatunud inimesel, eriti kui suu limaskestal on haavandeid või haavu. Seetõttu ei soovitata enne ega pärast kaitsmata oraalseksi hambaid pesta ega alkoholi tarbida. Nakatumisohtu aitab vähendada oraalseksi tegemisel barjäärkaitsevahendite kasutamine – kunilinguse ja anilinguse ajal suu kaitsemembraan, fellatsiooni puhul kondoom.
Samuti võib HIV-iga nakatuda, kui seksimänguasju kasutatakse vastutustundetult (ei järgita hügieeni ega kasutata vahekaitseid).
2. Kehavedelike kaudu levik
Intravenooselt narkootikume tarvitavad inimesed jagavad sageli süstlaid. Nõelad võivad sisaldada verd ja veri võib kanda HIV-i edasi. Hinnanguliselt on süstivaid narkootikume tarvitavatel inimestel 22 korda suurem risk HIV nakatumiseks kui neil, kes seda ei tee.
Edasikandumine võib toimuda ka juhusliku vigastuse kaudu nakatunud materjaliga, peamiselt meditsiinitöötajatel (see risk on siiski madal).
HIV-positiivse doonori vereülekanne tooks viiruse üle saajale, kuigi hästi arenenud meditsiinisüsteemidega riikides on selle juhtumise risk minimaalne. Standardiseeritud ohutusmeetmete kohaselt kontrollitakse iga vereannetus viiruste suhtes. Lisaks on iga annetuse jaoks kasutatav varustus steriilses keskkonnas ühekordne ja hävitatakse pärast kasutamist, välistamaks doonorite omavahelise nakatumise riski.
Mõningane risk on ka augustamise või tätoveeringu tegemisel. Profi-stuudiod järgivad kõrgeid hügieenistandardeid, neil on puhas töökeskkond ning steriliseeritud seadmed – põhjusega.
3. Emalt lapsele
HIV-positiivne ema võib viiruse edasi anda oma lapsele raseduse, sünnituse või rinnaga toitmise ajal. On võimalik, et HIV-positiivne ema sünnitab HIV-negatiivse lapse. Ennetavateks meetmeteks võivad olla viirusevastased ravimid raseduse ja peale sünnitust, keisrilõige sünnituse ajal ja rinnapiimatoitumise asemel pudelitoitmine. Nende meetoditega saab vähendada edasikandumise riski 92–99% võrra.
PrEP & PEP
Profülaktika on ravi või tegu, mille eesmärk on haiguse ennetamine.
PrEP tähendab ennetavat profülaktikat enne kokkupuudet ning seda võetakse enne võimalikku kokkupuudet HIV-iga, et vähendada nakatumise riski. Näiteks võiks HIV-positiivse seksuaalpartneriga naine kasutada PrEPi koos traditsiooniliste turvameetmetega (nt kondoomid). PrEP-i võetakse igapäevaselt. Õigesti kasutatuna vähendab see riski seksi kaudu nakatuda 99% ning uimastite süstimisel 75% võrra.
PEP tähendab ennetavat profülaktikat peale kokkupuudet ning seda kasutatakse erakorralistes olukordades (nt seks HIV-positiivse või teadmata HIV-staatusega inimesega, kondoomi katkiminek, seksuaalne rünnak või vigastus võimaliku saastumisega) 72 tunni jooksul pärast võimalikku kokkupuudet. Mida varem ravi alustada, seda tõhusam see on.
Kindlasti ei tohiks toetuda ainult ravile, kui võimalik on kasutusele võtta muid ennetavaid meetmeid. Oluline on harrastada turvaseksi ja pidada partneriga avatud vestlust turvalisuse teemadel. Võite koos minna testima, kui teie HIV-staatus pole teada. Ärge riskige enda ega teise eluga lihtsalt ebamugava vestluse vältimiseks.
Sümptomid
Miljonid inimesed elavad HIViga teadmata, et nad on nakatunud. Äge infektsioon põhjustab sümptomeid, mida võidakse seostada mitmete teiste, kergemate haigustega, ning kliiniline latentsus kestab aastaid. Haigust pole lihtne märgata enne, kui immuunsüsteem on tõsiselt kahjustunud.
Ägeda HIV-nakkuse sümptomid on sarnased gripile, kuid võivad olla kestvad ja tavaravile mittealluvad. Nendeks sümptomiteks on: väsimus; palavik; külmavärinad; isukaotus; paistetanud ja hellad lümfisõlmed; kurguvalu; nahalööbed; iiveldus; oksendamine; kõhulahtisus; tugev, kuiv köha; öine higistamine.
Selles etapis viirus paljuneb kiiresti. Organismi loomulik vastus viirusele on HIV-spetsiifiliste antikehade tootmine. Järk-järgult antikehi tekib piisavalt, et neid tuvastada – seda nimetatakse serokonversiooniks. Need sümptomid kaovad mõne nädala jooksul, kuid viirus jääb kehasse alles. See jätkab levimist ning hävitab aeglaselt immuunsüsteemi CD4+ T-rakke.
Pikema aja jooksul viib HIV-i poolt tekitatud kahjustus AIDSini. Immuunsüsteemi nõrgenedes muutub organism järjest vastuvõtlikumaks erinevatele oportunistlikele haigustele. Nendeks võivad olla Kaposi sarkoom, mitte-Hodgkini lümfoom, emakakaelavähk, kopsupõletik, herpes, tuberkuloos, toksoplasmoos, kandidoos, kurnatuse sündroom, krüptokokkaalne meningiit ja paljud teised.
AIDSi sümptomid on näiteks: kurguvalu; suukandidoos; tugevad pärmseeninfektsioonid; krooniline vaagnapõletik; nahalööbed; rasked infektsioonid; väsimus, peapööritus ja nõrkus; peavalud; kiire kaalulangus; kerge verevalumite tekkimine; kõhulahtisus; palavik; pikaajaline öine higistamine; paistetanud lümfisõlmed; tugev, kuiv köha; hingamisraskused; lillakad kasvajad nahal või suus; verejooks suust, ninast, pärasoolest või tupest; käte või jalgade tuimus; lihasjõu või -kontrolli kaotus; aeglustunud refleksid; liikumisvõimetus.
Ravi
Antiretroviirusravi on oluline nii HIV-i ennetamisel kui ravimisel.
Ravi pidurdab HIV-i paljunemist ning alandab viiruse koormust (HIV-i hulk veres) nii madalaks, et seda ei pruugi vereanalüüsis enam tuvastada – see protsess võtab tavaliselt umbes 6 kuud.
Mida varem ravi alustatakse, seda tõhusam see on. Väike viiruse tase võimaldab immuunsüsteemil taastuda ning tuvastamatu viirusekoormus tähendab, et HIV ei kandu seksuaalvahekorra käigus edasi. HIV-ravi vähendab ka teise HIV-tüvega nakatumise riski ning superinfektsiooni tekkimise võimalust.
Tänapäeval saab HIV-positiivne inimene võtta viiruse kontrolli all hoidmiseks vaid ühe tableti päevas ja tal puuduvad peaaegu kõrvaltoimed. 1980ndatel võis see olla isegi 20 tabletti ning kõrvaltoimed olid tugevad. Siiski on oluline enne ravi alustamist arstiga arutada, sest vaja võib minna nõuandeid ravimite koostoimete ja elustiili osas, et keha paremini haigusega toime tuleks.
HIV on endiselt tõsine probleem, kuid meil on võrreldes 40 aasta tagusega palju paremad võimalused sellega võidelda. Nagu teistegi suguhaiguste puhul, on võimalikku nakatumist ignoreerida vastutustundetu ja ohtlik nii endale kui oma lähedastele – tee test! Kui oled terve, võid olla mureta, ning kui ei, siis ootab sind toetav abisüsteem, mis aitab sul elada pikka ja täisväärtuslikku elu.
Saad jälgida oma menstruatsiooni ja seksielu WomanLogi abil. Laadi WomanLog kohe alla:
