Püsiv rasestumisvastane kaitse naistele
Ainus täiesti kindel rasestumisvastane meetod on karskus, ütlevad nad. Kuigi on tõsi, et kui sa kunagi ei seksi, ei saa sa rasestuda, on olemas ka mitmeid kirurgilisi kontratseptsiooni ehk steriliseerimise meetodeid, mis on samuti peaaegu 100% tõhusad. Mis need on ja miks on see teema nii tugevalt stigmatiseeritud?
Me ei räägi vabatahtlikust steriliseerimisest sageli, sest see on tõsine samm ja paljudes kultuurides nähakse emadust naise kui bioloogilise kohustusena, mistõttu sellele ootusele vastanduv valik võib olla tugevalt stigmatiseeritud. Vabatahtliku steriliseerimise tagajärjed ja protseduuride keerukus meestele ja naistele võivad olla väga erinevad.
Steriliseerimisprotseduur meestele on vasektoomia—seemnejuha ehk vas deferens'i läbilõikamine ja sulgemine; see protseduur on kiire, minimaalselt invasiivne ja sageli—kuid mitte alati—tagasipööratav. Munasarjade seotud sulgemine ehk munajuhade sulgemine naistel on riskantsem ja keerulisem, ning kuigi mõnel juhul võib see olla tagasipööratav, nõuaks see suurt kirurgilist sekkumist ja on harva täielikult edukas, seega tuleks munajuhade sulgemise otsus lugeda lõplikuks.
Iga kord, kui kellegi seksuaalpartneril on vastupidine bioloogiline sugu, on alati võimalik rasestuda. Sõltuvalt definitsioonist ei pruugi isegi “karskus” end 100% kaitsta, näiteks kui hoidutakse ainult vaginaalsest seksist, kuid harrastatakse teist tüüpi seksuaalset tegevust.
Kuigi seda juhtub harva, on teada juhtumeid, kus rasedus algab isegi spermatrassidest nahal—näiteks reiel—mis võib soodsatel tingimustel siiski viljastada munarakku. Väikeses koguses spermat leidub ka eelspermas. USA Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse andmetel on “väljutamine” ebaõnnestunud rasestumisvastane meetod 22% juhtudest: statistiliselt rohkem kui 1 korral 5st!
Soovimatu rasedus on tavaline nii kooselavatele kui üksikutele naistele, kuid see on peaaegu kaks korda sagedasem üksikutel naistel, kes on oma reproduktiivsete aastate alguses või lõpus.
Soovimatu raseduse lahendamine abordiga on seotud nii meditsiiniliste kui ka psühholoogiliste riskidega ning mõnes riigis kaasneb sellega ka negatiivne poliitiline või juriidiline mõju. 2022. aasta juunis tunnistas USA Ülemkohus kehtetuks 50 aastat kestnud otsuse, mis tagas õiguse abordile. Praegu on abordi kättesaadavus täielikult keelatud või tugevalt piiratud 26 osariigis ning käib jätkuv katse selle keelustamiseks üle riigi.
Tavalised vs püsivad rasestumisvastased meetodid
Enamik inimesi kasutab rasestumisvastaseid vahendeid, et nautida seksi kartmata soovimatut lapsevanemaks saamist. Erinevaid meetodeid—nii hormonaalseid kui ka mittehormonaalseid—ja nende efektiivsust võib lähemalt lugeda meie eelmistest artiklitest. Selliseid kontratseptiive kasutatakse kas korra või perioodiliselt, samuti hädaolukorras. Kui lõpetad nende kasutamise, taastub rasestumise võimalus.
Steriliseerimine seevastu on püsiv ja selle suhtes esineb jätkuvalt tugevat stigmatiseeritust, ehkki vähem kui varem. Naist, kes otsustab vabatahtlikult selle meetodi kasuks, hinnatakse sageli negatiivselt, teda peetakse vähem soojaks ning võib ette tulla “passiivse kahju käitumist”, näiteks vältimist, kadedust või vastikust.
Kui mõtled steriliseerimisele, ole valmis vastuseisuks nii sõpradelt, perekonnalt kui ka võimalike eelarvamustega meditsiinipersonalilt.
Põhjused vabatahtlikuks steriliseerimiseks
Kuna naiste steriliseerimine on peaaegu alati püsiv, on arstide suurim mure, et seda otsust ei tehtaks valedel põhjustel, mis võivad hiljem tekitada sügavat kahetsust. 2012. aasta uurimuse järgi kahetsesid naised steriliseerimist tõenäolisemalt, kui olid noored, neil oli vähe või mitte ühtegi last, neid survestas partner või nad arvasid, et steriliseerimine lahendab rahalisi või suhtemuresid.
Arstid keelduvad suurema tõenäosusega steriliseerimistaotlusest, kui oled alla 30 või isegi 35 aasta vana või pole kunagi sünnitanud. Operatsiooni eel tuleb enamasti vastata mitmetele põhjalikele küsimustele ning allkirjastada informeeritud nõusoleku vorm. Hoiakud muutuvad, kuid mõnes kohas on vananenud, misogüünsed katsed naiste keha üle kontrolli omada endiselt reaalsus.
Püsiv rasestumisvastane kaitse või vabatahtlik steriliseerimine on sügavalt isiklik valik ning seda soovitatakse üksnes siis, kui oled täiesti kindel, et tulevikus lapsi ei soovi. See otsus peab olema sinu enda teha ning seda ei tohi mõjutada partneri, perekonna, sõprade ega kellegi teise arvamus. Inimesed meie ümber võivad muutuda, aga meil on ainult üks keha.
Mõnikord on vajalik günekoloogilise haigusseisundi, nagu emakakaela või muu reproduktiivorgani vähi tõttu kirurgiline sekkumine, mille tagajärjel toimub steriliseerimine. Sellisel juhul teatab vastutav kirurg sulle sinu võimalikest valikutest ja küsib enne operatsiooni nõusolekut.
Samuti võib steriliseerimine osutuda võimaluseks peale keisrilõikega sünnitamist. Jällegi ainult sinu informeeritud nõusolekul. Seda soovitatakse mõnikord eriti raskete sünnituste järel, mille puhul on selge, et probleemid korduksid järgnevate võimalike rasedustega või tehakse naise enda soovil.
Kahjuks on minevikus steriliseerimist mõnikord sunnitud läbi viima rahvuskuuluvuse, puude, rassi või mõne muu „vähemväärtusliku“ või soovimatu inimrühma liikmete kallal. Sunnimeetod võib olla otsene ja füüsiline, seaduse alusel jõuga tehtud, aga mõnikord ka kaudne—poliitilise surve või valeinfo kaudu, soovitades inimestel see „valik“ ise teha.
Sunniviisiline steriliseerimine on tekitanud teatud kogukondadele märkimisväärset ja pikka aega kestvat kahju, mille mõjud kestavad siiani. Mõnede raportite järgi võib see praktika teatud kohtades siiski veel olemus olla. Sihtmärgistatud steriliseerimist peetakse genotsiidi vormiks ning seda ei tohi võtta kergekäeliselt.
Munajuhade sulgemine
Naistele kõige kättesaadavam püsiva rasestumisvastase toimega meetod on munajuhade sulgemine ehk „torude kinni sidumine“. See meetod kaitseb rasestumise eest enam kui 99% juhtudest.
Mis on munajuhade sulgemine? Viljastumine toimub enamasti sugulise vahekorra ajal või vahetult pärast seda munajuhades, kui ovulatsiooni käigus vabanenud munarakk kohtub emakasse liikudes tupe kaudu ülespoole liikuvate spermidega. Munajuhade sulgemine on kirurgiline protseduur üld- või kohaliku tuimestusega, mille käigus kirurg sulgeb munajuhad.
Mõnikord eemaldatakse igast munajuhast väike lõik või eemaldatakse munajuhad täielikult. See protseduur viiakse tavaliselt läbi laparoskoopiliselt—väikse sisselõike kaudu nabas või alakehas.
Kuhu munarakk pärast munajuhade sulgemist läheb? Otsad jätkavad munarakkude tootmist vastavalt menstruaaltsüklile ning menstruatsioon jätkub tavapäraselt. Kuid kuna munarakk ei saa enam munajuhade kaudu emakasse liikuda, imendub see igakuiselt kehasse tagasi, mitte ei välju menstruatsiooni kaudu.
Kui tõhus on munajuhade sulgemine? Munajuhade sulgemine on enam kui 99% tõhus rasestumise vältimisel. Uuringud näitavad, et ainult 2–10 tuhandest naisest võivad pärast protseduuri rasestuda.
Millised on riskid? Nagu iga kirurgilise protseduuri puhul, on riskid infektsioonideks; lähedalasuvate siseorganite kahjustamiseks, näiteks põis; tuimestuse kõrvaltoimete jaoks; ning muude võimalike probleemide jaoks.
Harva võib sperm siiski pääseda munarakuni ning siis esineb suurem oht emakaväliseks raseduseks—kui viljastatud munarakk ei jõua emakasse, vaid kinnitub mujale, tavaliselt munajuhas.
Munajuhade sulgemist ei soovitata inimestele, kellel on:
- diabeet;
- kopsuhaigus;
- rasvumine;
- vaagnapõletik.
Loomulikult on igasuguse püsiva rasestumisvastase vahendi puhul psühholoogiline risk: võimalus kahetsuseks, kui inimene muudab hiljem meelt, kuid on juba steriilne ega saa enam rasestuda. Inimkonna loomulik iha järglaste järele on väga sügav ja sageli ettearvamatu — mõnikord ei suuda me ise ennustada, mida tunneme, kui elame sellises olukorras.
Lisaks munajuhade sulgemisele on veel üks valik, mis välistab täielikult rasestumise võimaluse, kuid seda reeglina ei pakuta lihtsalt rasestumisvastaseks kaitseks valikulisel alusel.
Emaka eemaldamine
Emaka eemaldamine ehk hüsterektoomia on veel üks kirurgiline protseduur, mis viib steriliseerimiseni. Selle käigus eemaldatakse emakas—kas ainult emakas või koos teiste naiste suguelundite, näiteks emakakaela, munajuhade ja munasarjadega. Emaka puudumine välistab raseduse võimaluse täielikult. Väga harvadel juhtudel võib tekkida emakaväline rasedus, kuid seda ei saa kunagi lõpuni kanda.
Hüsterektoomiat ei peeta tavaliselt rasestumisvastaseks meetodiks. Seda operatsiooni tehakse järgmistel juhtudel:
- munasarja-, emaka- või emakakaelavähk;
- muud suguelundite või nende läheduses paiknevad kasvajad;
- emakafibroidid (mittepahaloomulised kasvajad);
- äärmiselt tugevad menstruatsioonid;
- tugevad emakakaelavalud;
- endometrioos;
- tugevad bakteriaalsed põletikud suguelundites;
- terviseprobleemid, mis välistavad terve raseduse.
Sünnitusjärgne emaka eemaldamine
Sünnitusjärgne hüsterektoomia viiakse mõnikord läbi siis, kui ema elu või tervis on ohus tüsistuste tõttu sünnituse ajal. Sel juhul eemaldatakse emakas keisrilõike käigus või 24 tunni jooksul pärast sünnitust. See võib olla ka ette planeeritud osa keisrilõikest, et vältida tulevasi rasedusi.
Sinu reproduktiivtervise teekond jätkub
Pea meeles, et turvaline seks ei tähenda vaid rasestumisvastast kaitset! Kui oled valinud püsiva rasestumisvastase meetodi, peaksid siiski kaitsma end sugulisel teel levivate haiguste eest, kasutades kondoomi või muud kaitsvat barjääri.
Samuti, kui sul on alles emakakael ja muud suguelundid, pead ikkagi käima Pap-testi tegemas ning külastama regulaarselt günekoloogi, et tervis oleks hoitud.
Laadi alla WomanLog:
