Inimese reproduktiivrakkud
Uue inimese loomine hõlmab mitmeid keerulisi protsesse. Peamised „ehituskivid“ on inimese reproduktiivrakkud ehk sugurakud. Naise sugurakud on munarakud, mehe omad on seemnerakud.
Imetajatel tekib sügoot ehk viljastatud rakk siis, kui ema munarakk ja isa seemnerakk ühinevad ning nende geneetiline materjal sulab kokku. Kui sügoot on turvaliselt kinnitunud emaka limaskestale, kasvab temast üheksa kuu jooksul täielikult välja arenenud laps.
Munasarjad & munarakud
Munasarjad on mandlikujulised elundid, mis on osa naise reproduktiivsüsteemist. Igal naisel on kaks munasarja, mis asuvad mõlemal pool emakat, munajuhade lõpus.
Munasarjad toodavad naissuguhormoone progesterooni ja östrogeeni. Need on aluseks sekundaarsete suguliste tunnuste arengule, nagu rindade suurenemine, puusade laienemine, häbe- ja kaenlakarvad. Hormoonid määravad menstruaaltsükli, ovulatsiooni ja menstruatsiooni, puberteedist menopausini.
Munasarjades on palju folliikuleid, millest igaüks sisaldab ebaküpset munarakku ehk ootsüüti (küpset munarakku nimetatakse ovumiks). Enamik rakke pole palja silmaga nähtavad, kuid inimmunarakk on erand – keskmiselt 100 mikronit läbimõõduga on ta umbes sama lai kui juuksekarv.
Munarakud koosnevad:
- haploidsest tuumast, mis sisaldab ühte koopiat igast kromosoomist
- mitokondritest, mis varustavad rakku energiaga paljunemiseks ja jagunemiseks ning sisaldavad mitokondriaalset DNA-d
- tsütoplasmast, paksust lahusest, mis koosneb peamiselt veest, sooladest ja valkudest
- zona pellucidast, želeelaadsest barjäärist, mis koosneb glükoproteiinidest ja ümbritseb rakumembraani, kaitstes raku sisu
- kortikaalterakestest, mis muudavad munaraku väliskihi tugevamaks pärast viljastumist
Munarakku ümbritseb ka corona radiata, munaraku välimine kiht, ning esimene poolkeha, väike haploidne rakk, mis tekib raku jagunemisel.
Munarakk on loodud välistama polüspermiat (munaraku viljastumist mitme spermatosoidiga). Sügoot peaks sisaldama kahte koopiat igast kromosoomist – kui neid on rohkem (kuna mitu seemnerakku viljastavad rakku), siis pole sügoot tavaliselt eluvõimeline.
Vanusega vähenevad ka kõik meie rakud, sealhulgas munarakud. Kuigi naised sünnivad suure munarakuvaruga, väheneb see ajaga. 40-aastaselt on naisel alles vaid umbes 3% algsest munarakkuvarust. Arv võib erineda sõltuvalt elustiilist – näiteks suitsetamine kiirendab munarakkude kadu.
Ka munarakkude kvaliteet halveneb vanusega. Vahetult enne ovulatsiooni jagunevad munarakud. Vanematel munarakkudel esineb selle protsessi käigus rohkem vigu, mis vähendab viljastumisvõimalusi ning suurendab arenguanomaaliate riski.
Levinud eksiarvamus on, et mõned hormonaalsed protsessid (näiteks hormonaalne rasestumisvastane vahend või rasedus) peatavad munarakkude loomuliku kadu – see ei vasta tõele. Hormoonid mõjutavad küll väga paljusid keha protsesse, kuid antud protsess on tihedamalt seotud mitokondrite vananemisega.
Munarakke saab annetada. Võimaliku doonori tervis kontrollitakse põhjalikult ning kui ta sobib protseduuriks, määratakse talle ravimid, mis stimuleerivad folliikulite küpsemist. 8–14 päeva hiljem eemaldatakse küpsed munarakud laparoskoopiliselt ja säilitatakse, kuni neid vaja läheb.
Paljudes riikides põhjustab munarakkude annetamine jätkuvaid arutelusid doonori tervise ja eetikaküsimuste üle, näiteks kas munarakudoonor peaks saama tehtud annetuse eest tasu.
Ovulatsioon
Ovulatsiooni ajal menstruaaltsükli jooksul toob üks munasari välja mõned küpsevad folliikulid ning vabastab neist ühe küpse munaraku ehk ovumi – ülejäänud folliikulid imenduvad kehasse tagasi. See toimub olenemata sellest, kas naine on seksuaalselt aktiivne või mitte. Munarakk paiskub munajuhasse, kust liigub emakasse. Siin saab munarakk viljastuda (kui on olnud kaitsmata vahekord).
Pärast ovulatsiooni hakkab vabastatud munarakk kiiresti lagunema ning viljakas periood hakkab lõppema. Kui munarakk viljastub, liigub see edasi mööda munajuhasid emakasse, kus kinnitub emaka seinas ja hakkab arenema embrüoks. Kui munarakku ei viljastata, laguneb see ja väljutatakse koos emaka limaskestaga menstruatsiooni käigus.
Võrreldes munarakkudega on seemnerakud vastupidavamad ja võivad naise suguteedes ellu jääda kuni viis päeva (väljaspool keha harva kauem). Seemnerakkude ellujäämine sõltub sobivast emakakaela limast. Vahekorra ajastamine võrreldes ovulatsiooniga on lapse planeerimisel väga oluline.
Hormonaalsed rasestumisvastased vahendid toimivad ovulatsiooni pärssides. Kui ovulatsiooni ei toimu menstruaaltsüklis, räägitakse anovulatoorsest tsüklist – need on üsna tavalised ja suurem osa naistest kogeb neid elu jooksul vähemalt mõnikord.
Kaksikute tekkimine
Mõnedel naistel vabaneb ühe tsükli vältel kaks munarakku, mis võib kaasa tuua kaksikute sünni.
- Identseteks ehk ühemunakaksikuteks nimetatakse neid, mis tekivad ühest viljastatud munarakust selle jagunemise teel. Identsetel kaksikutel on ühine lootekott ning erinevalt mittidentsetest kaksikutest on nad geneetiliselt identsed. Enamik identseid kaksikuid tekib juhuslikult.
- Kaksikuid ehk erimunakaksikuid saadakse, kui kaks erinevat munarakku viljastuvad kahe erineva seemnerakuga. Erimunakaksikutel pole identsed geenid – nendevaheline sarnasus võib olla sama nagu erinevatel rasedustel sündinud õdedel-vendadel. Erimunakaksikute sünd kipub mõnes peres sagedamini esinema.
- Mituikud võivad olla nii erimuna-, ühemunakaksikud kui ka nende kombinatsioon. Viljatusravi korral tekkinud mituikud on enamasti erimunakaksikud.
Teadlaste ja biomeditsiiniuuringute jaoks pakuvad kaksikud väärtuslikku võimalust uurida geenide ja keskkonna mõju, ehk loodus vs. kasvatus. Kuna identsed kaksikud kasvavad ühest viljastatud munarakust, on neil sama geneetiline kood. Kõik erinevused nende vahel (näiteks nooruslikum nahk ühel kaksikul) tulenevad keskkonnateguritest (näiteks vähem päikesevalgust).
Võrreldes identsete kaksikute kogemusi erimunakaksikutega, saab hinnata, kuivõrd mõjutavad geneetilised tegurid meie elu.
Munandid & seemnerakud
Seemnerakk on mehe reproduktiivrakk ehk sugurakk.
Seemnevedelikku toodetakse munandites. Samuti toodavad munandid testosterooni – suguhormooni, mis põhjustab mehelikud teiseseid sugutunnuseid: näo- ja rinnakarvad, kitsam puusapiirkond, lihaselisem ülakeha ja kiirem lihaskasv võrreldes naistega.
Spermatogenees on seemnerakkude teke. Protsess algab munandikääride seemnetorukestes, kus tekivad spermatotsüüdid. Spermatotsüüdid läbivad mitmeid jagunemistsükleid muutudes spermatiidideks. Spermatiidid on noored seemnerakud, mis arenevad ja küpsevad, kuni neist saavad seemnerakud (protsess kestab umbes 64 päeva).
Seemnerakul on kolm äratuntavat osa:
- Peaosa sisaldab tuuma, milles on DNA. Peas asub ka akrosoom – kate, milles on ensüümid, mis aitavad seemnerakul läbida munaraku membraani.
- Keskosa sisaldab energiat tootvaid mitokondreid. Need varustavad seemnerakku liikumiseks vajaliku energiaga.
- Saba (ehk vibur) aitab seemnerakul liikuda – teekonnal tupest munajuhasse. Keskmine seemnerakk liigub tund aega umbes 76cm ehk 30 tolli.
[quote] Erinevalt naistest ei sünni mehed sugurakkudega. Meessoost hakkab seemnerakke tootma puberteedi alguses – alates u 12. eluaastast toodab mees iga päev miljoneid uusi seemnerakke. Keskmiselt toodab mees umbes 73 miljonit seemnerakku igas ejakulaadi milliliitris.
Kaks peamist faktorit, mis mõjutavad mehe viljakust, on seemnerakkude arv ja liikuvus.
Seemnerakkude arv näitab, palju spermatozoide leidub seemneproovi milliliitris. Arst saab seemnerakkude arvu hinnata tavalise spermaanalüüsi abil.
Tervet seemnerakkude arvu loetakse ligikaudu 15 miljoniks milliliitri kohta või vähemalt 39 miljoniks ejakulaadi kohta. Alla 15 miljoni/ml peetakse seemnerakkude arvu madalaks ja see võib raskendada viljastumist. Testosteroon mõjutab suuresti nii seemnerakkude arvu kui ka kvaliteeti. Samuti mängivad rolli teatud haigused, kaasa arvatud pärilikud geneetilised häired, infektsioonid ja kasvajad.
Teatud elustiilivalikud ning looduslikud võtted võivad toetada hormoone, mis soodustavad seemnerakkude arengut ja parandavad nende arvu.
Seemnerakkude liikuvus on nende võime tõhusalt liikuda. Seemnerakud peavad jõudma läbi naise suguteede munarakuni ja selle viljastama. Halb liikuvus võib põhjustada mehe viljatust.
Erinevat tüüpi liikuvusi on kaks:
- Progressiivne liikuvus tähendab, et seemnerakud liiguvad suhteliselt sirgjooneliselt või laiades ringides – see käitumine aitab jõuda munarakuni.
- Mitteprogressiivne liikuvus iseloomustab seemnerakke, mis ei liigu sirgjooneliselt või liiguvad väga kitsastes ringides – selline liikumine ei vii neid munarakuni.
Et seemnerakud jõuaksid läbi emakakaela lima munarakuni, peab nende progressiivne liikuvus olema vähemalt 25 mikromeetrit/sekundis. Halva liikuvuse (astenozoospermia) diagnoos pannakse, kui alla 32% seemnerakkudest liigub tõhusalt.
Teadlased uurivad endiselt mehhanisme, mis aitavad seemnerakul jõuda munarakuni ning selle viljastada. Rolli mängib hormoon progesteroon. Teadlased eeldavad, et seemnerakke võib köita progesterooni kontsentratsioon, mida munarakk eritub ning mida leidub munaraku lähedal rohkem.
Spermapank
Seemnerakke saab koguda kunstlikuks viljastamiseks nii emakasisese viljastamise (IUI) kui ka kehavälise viljastamise (IVF) jaoks.
IUI puhul viiakse seemnerakud otse naise emakasse, et soodustada viljastumist; IVF-i puhul viljastatakse munarakk laboritingimustes ning elujõulised embrüod siirdatakse hiljem emakasse.
Seemneproovi kogumiseks ejakuleerib mees steriilsesse topsikusse. Laborant kasutab proovi koheselt IUI või IVF protseduuriks, või külmutab selle säilitamiseks.
Seemnerakke saab annetada. Annetatud spermat testitakse põhjalikult nakkushaiguste ja geneetiliste haiguste suhtes.
Saad oma menstruaaltsüklit jälgida WomanLogi abil. Laadi WomanLog alla nüüd:
