See, kuidas meie keha meid toetab ja kaitseb, tundub sageli kui maagia. Platsenta on ainulaadne näide naise keha võimest kohaneda ja muutuda, et toetada uut elu. Sellest artiklist saad teada kõike sellest uskumatust ajutisest organist ja selle funktsioonidest.
Platsenta eksisteerib vaid raseduse ajal ning on meie esimene toidu-, hapniku- ja immuunsuskaitse allikas. See eluandev organ on eluliselt oluline, kuid rasedusest ja sünnitusest rääkides tihti unustatakse. See artikkel heidab valgust platsenta maagiale.
Platsenta on ajutine organ, mis hakkab emakas moodustuma vahetult pärast viljastumist. Platsenta toimib ühendajana ema keha ning areneva loote vahel, võimaldades emal jagada oma elutähtsaid orgaanilisi funktsioone lapsega.
Niikaua kui laps on ema üsas, varustab ema teda hapniku, toitainete ja teiste oluliste ainetega platsenta kaudu, et tagada lapse turvaline ja tervislik areng.
Kui spermatosoid viljastab munaraku, hakkavad liitunud rakud kiirelt jagunema. 5.–6. päevaks on tekkinud 200–300 rakuline kogum (blastotsüst). Need rakud eristuvad juba sisemiseks rakumassiks (embrüoblast), millest areneb embrüo ning välimiseks rakukihiks (trofoblast), millest kujunevad koorion ja amnion – kaks membraani, mis kaitsevad loodet kogu raseduse vältel.
Blastotsüst liigub mööda emakaseina kuni hakkab keemilistest signaalidest juhituna trofoblasti ning emakalimaskesta, ehk endomeetriumi, vahel kinnituma. Kui blastotsüst end emakaseina kinnitab, tungivad koorioni väikesed jätked, nn koorionihattud, emaka sisepinda. Need arenedes moodustavad platsenta erilise veresoonkonna, mis võimaldab vahetada toitaineid, jääkaineid ja hapnikku ema ja loote vere vahel neid segamata.
Platsenta areneb edasi kogu esimese trimestri jooksul. 14. nädalaks on põhitaristu valmis, kuid platsenta kasvab ja kohaneb areneva beebi vajadustega kuni umbes 34. nädalani.
Valmis platsenta on tumepunakas-sinine, käsnjas kettakujuline organ mitme sagaraga, keskmiselt 22 cm läbimõõduga ja 2–2,5 cm paksune, massiga umbes 500 grammi. Tugev, veniv nabasoon, milles on üks veen ja kaks arterit, ühendab platsentat beebi kõhuga paigas, millest hiljem saab naba.
Platsenta on tõeline multitasker, täites viis põhifunktsiooni, et toetada arenevat last.
Platsentat on vaja ainult raseduse ajal. Kui beebi on sündinud, kaotab platsenta oma otstarbe. Tühjenenud emakas tõmbub kokku ning platsenta eraldub emakaseinast, sulgedes platsentat toitnud emaveresooned.
Platsenta väljutamine on sünnituse neljas etapp, vajades vaid paari kokkutõmmet ning toimub tavaliselt 30–60 minuti jooksul pärast lapse sündi. Pärast kõiki pingutusi, mis kaasnesid emakakaela avanemise ja sünnitusega, on neljanda etapi kokkutõmbed vaevu märgatavad ja ema keskendub juba beebile.
Kogu platsenta väljumine on väga oluline. Kinni jäänud platsenta on potentsiaalselt ohtlik seisund, sest igasugune platsentamaterjal, mis jääb emakasse, takistab selle kokkutõmbumist ja emaveresoonte sulgumist pärast sündi.
Varem võis ema pärast täiesti tervet sünnitust surra, kui emakas ei tõmbunud täielikult kokku ja platsenta verevarustus jäi avatuks. Tänapäeval oskavad arstid ja ämmaemandad märkida sünnitusjärgse verejooksu ohtu. Kuigi potentsiaalselt eluohtlik, saab kinni jäänud platsenta kiiresti lahendada.
Kõik sujub, kui platsenta väljub kiiresti ja puhtalt ning emakas saab jäävate kokkutõmmete järel kokku tõmbuda ja verejuhad kinni suruda. See kõik juhtub kuldse tunni jooksul pärast sünnitust, mil ideaalis vastsündinu lebab nahk-naha kontaktis ema rinnal, avastades uut maailma. Tihti on laps ergas sünnituse ja hormoonide tulva tõttu ning otsib peagi ema nibu üles, alustades imemist. Nibu stimuleerimine ergutab oksütotsiini eritumist, mis aitab emakale täielikult kokku tõmbuda. See on tõeliselt nutikas süsteem.
Kui beebi sünnib keisrilõikega, eemaldab arst platsenta kirurgiliselt ja hoolitseb selle eest, et emakas korralikult kokku tõmbuks. Ema ja laps on tõenäoliselt esimesel kohtumisel vähem kurnatud.
Raseduse jooksul jälgib su naistearst platsentat sama hoolikalt kui su beebit, et tuvastada võimalikke tüsistusi või platsentahaigusi.
Tavaliselt kinnitub blastotsüst emakaseinas piirkonda, kus platsental on piisavalt ruumi kasvada lootel või sünnitusel segamata. Ent vahel ei lähe kõik nii lihtsalt kui loodame.
Kui blastotsüst kinnitub emakaseina alumisse ossa, võib platsenta kasvada nii, et katab emakakaela täielikult või osaliselt. Seda nimetatakse placenta previa – platsenta "on ees", ehk võib takistada sünnitust või tekitada tugeva verejooksu riski, kuna platsentakude võib lapse liikumist sünnitusteedes kahjustades rebeneda või nihkuda.
Varasel ultrahelil tuvastatud madal platsenta ei pruugi olla mureks. Emakas kasvab ning platsenta liigub ka emakakaelast eemale. Küll aga võivad teise trimestri järsk helepunane verejooks või kokkutõmbed viidata probleemile.
Tüsistuste vältimiseks võib arst soovitada aeglasemat elutempot ja vältida pingutavat füüsilist koormust, nagu kardioharjutused, vahekord ja muu suure pingega tegevus. Kui platsenta jääb sünnituse alguses emakakaelale liiga lähedale, on kõige ohutum sünnitada keisrilõikega.
Platsenta on loodud eralduma emaka seintest pärast sünnitust. Kuid vahel kinnitub platsenta nii kõvasti, et seda on raske eemaldada.
Levinuim platsentatüsistus on olukord, kus platsentakude kasvab sügavale endomeetriumi, ehk emakalimaskesta sisse.
Üle 35aastastel naistel, mitmete rasedustega, keisrilõike või muu emakalõikusetaustaga naistel on suurem risk platsenta kinnitumistüsistuste tekkeks. Põhjuseks võivad olla armkoed või lihtsalt emakakoe kulumine.
Platsenta inkreeta on seisund, kus platsenta kasvab läbi emakalimaskesta emaka lihastesse.
Platsenta perkreeta on haruldasem, platsenta tungib läbi emakaseina, vahel jõudes lausa naaberorganiteni, nagu kusepõis, soolestik või veresooned.
Need seisundid on sümptomiteta ning avastatakse tavaliselt ultraheliga. Kuigi need harva segavad loote arengut, võivad kõik need olla emale väga ohtlikud, kui neid ei tuvastata ega käsitleta. Kuna vaginaalne sünnitus tähendaks ülemäärase verekaotuse riski, sünnitatakse sellistel juhtudel laps tavaliselt keisrilõikega ning vahel haaratakse kaasa ka emakas, et vältida edasisi ohte.
Pärast edukat platsenta väljutamist uurivad ämmaemand või arst platsenta, veendumaks selle terviklikkuses ja anomaaliate puudumises. Kahtluste korral saab platsentakoest võtta proove nakkuse või põletiku tuvastamiseks, et määrata beebile sobiv ravi.
Kui raseduse või sünnituse ajal esines tüsistusi, saab haiglas teha täiendavaid uuringuid, et täpsemalt mõista, mis võis mõjutada raseduskulgu ning ema ja lapse tervist.
Kui platsenta jääb uurimisel ebatäielikuks, eemaldatakse kinni jäänud platsenta tükid.
Pärast platsenta tegeliku "elu saladuste" jagamist saavad vanemad üldjuhul otsustada, kas nad soovivad platsenta endale jätta või anda haiglale äraviskamiseks biomeditsiinilise jäätmena. Haiglad järgivad rangeid eeskirju, et vältida nakkuste võimalikku levikut.
Paljudel peredel on platsenta säilitamiseks kultuurilisi, usulisi või isiklikke põhjuseid. Kuid niipea, kui platsenta pole enam elava keha küljes, hakkab see kiiresti lagunema ja võib saada bakterite paljunemiskohaks. Kui soovid platsenta endale jätta, pead selle ohutult käitlemiseks, transpordiks ja säilitamiseks korralikult ette valmistama.
Platsenta ümber on palju traditsioone, uskumusi ja müüte selle väe ja tähenduse kohta. Mõnes kultuuris peetakse platsentat pühaks organiks. Su pere võib järgida erilisi rituaale platsendaga, näiteks selle matmine eriliseks märgitud paigas või puu istutamine platsenta kohale lapse sünni austamiseks.
Loomariigis on tavaline, et emad söövad platsenta ehk järelsünni. Bioloogide arvates võib see olla instinkt sünnituse jälgede kõrvaldamiseks kiskjate eest. Inimestel võidi ammustel aegadel samuti platsentat tarvitada, kuid otseseid tõendeid on vähe. Mõnes kultuuris on platsentat kasutatud rahvameditsiinis paljude raviviiside jaoks.
Tänapäeval on taas tõusnud huvi platsenta tarvitamise vastu, et tasakaalustada hormoone, tõsta energiataset või vähendada sünnitusjärgse depressiooni riski. Teaduslikke tõendeid nende väidete kinnituseks aga palju pole.
Kes seda siiski soovivad, tellivad reeglina platsenta kapseldamise spetsialisti, kes toob platsenta haiglast jahutis, aurutab selle, kuivatab, jahvatab pulbriks ning paneb pulbri želatiini kapslitesse, mida ema saab mugavalt kasutada ilma haigus- või saastumisohta kartmata.
Lisaks sellele, et platsenta toimib "esimese emana", meenutab selle verevarustuse muster platsenta loote poolsel küljel "elupuud". Paljud inimesed loovad sellest struktuurist isikliku mälestuse ning valmistavad sellest püsiva kunstitöö. Näiteks võib platsenta valada vaigusse, teha verepritsikunsti või jäädvustada verevarustuse mustri. On ettevõtteid, mis säilitavad natuke platsentat ehetena või muudesse kaunistustesse, et saaksid selle igaveseks alles hoida.
Teaduselembesemad pered võivad annetada platsenta meditsiiniuuringuteks, haridustegevuseks või ravieesmärkidel. Platsenta sisaldab väärtuslikke tüvirakke ja kudesid, mida kasutatakse regeneratiivse meditsiini, koe-inseneeria ning uute ravimeetodite arendamise edendamiseks.
Teadlased hindavad, et inimkonna algusest peale on elanud ja surnud üle saja miljardi inimese. See tähendab, et üle 100 000 000 000 platsenta on toetanud niisama mitut kasvavat last. Ometi on selles imetlusväärses protsessis siiani palju saladusi. Loodame, et see artikkel avas sulle natuke platsenta imede maailma.
Lae alla WomanLog: