Elu vaginismiga
Vaginism mõjutab umbes 0,5% kõigist naistest. See on seisund, kus tupeava ümbritsevad lihased tõmbuvad tahtmatult kokku, muutes igasuguse penetratsiooni väga valulikuks.
Vaginismiga naistel võib olla raskusi seksuaalsuhete loomisega. Tihti tuntakse end puudulikuna või arvatakse, et ei suudeta partnerile piisavalt pakkuda. Sellistele inimestele mõistvalt ja toetavalt lähenemine omab olulist positiivset mõju, kuna vaginismil on suur psühholoogiline roll.
Kuidas see võib sinu elu mõjutada
Kui elad vaginismiga, põhjustab penetratsioon tugevat valu – olgu selleks seks, tampooni või menstruaalanuma sisestamine või masturbeerimine sõrmede või seksleluga.
Vaginismi liigitatakse primaarseks, kui see on olnud kogu elu, või sekundaarseks, kui varem oli penetratiivne seks võimalik, kuid enam mitte. Tuleb meeles pidada, et vaginism avaldub erinevalt ning primaarne ja sekundaarne jaotus võib olla piirav, kuid sümptomid võivad viidata ka muudele probleemidele. Kui tunned valu või ebamugavust, pöördu arsti poole.
Kuigi vaginism võib olla frustreeriv, ei tähenda see suguelu lõppu. Probleemid tekivad sageli täitumata ootuste, vastastikuse mõistmise puudumise või seisundi varjamise tõttu ebakindluse või hirmu pärast. Paarid võivad leida lahendusi suhtlemise ja penetratsiooni mittesisaldava seksuaalse stimulatsiooni kaudu, näiteks oraalseksiga.
Vaginismi füüsilised sümptomid on põletamine, kipitus ja pingetunne vahekorra ajal; püsiv seksuaalvalu ilma selge põhjuseta; püsiv ebamugavus või valu pärast sünnitust, pärmseene-/kuseteedeinfektsioone, sugulisel teel levivaid haigusi, vägistamist, menopausi või muid tervisemuresid; lihaskrambid ja hinge kinni hoidmine.
Psühholoogilised sümptomid on häbi, ebakindlus, hirm või seksist hoidumine, seksuaalse huvi kaotus, vajadus seksuaalteemadel partnerile valetada, ebamugavustunne igasuguse penetratsiooni teemal.
Vaginismi eiramise ohud
Haigusele vastu astumine võib olla hirmutav. Endale selle olemasolu tunnistamine tähendab ka võimalike tagajärgede aktsepteerimist ja nii elavad mõned naised aastate kaupa teadmatuses. Dispareuunia ehk valulik vahekord jääb sageli ravita just privaatsuse tõttu.
Suhted võivad kannatada, kui vaginism jääb ravimata, eriti kui seda varjatakse. Võib tekkida usaldamatus ja arusaam seksipuudusest. Valu trotsimine ja penetratsiooni sundimine võib lõppeda vigastusega. Vaginism ei kao tahtejõuga ja selle ravimine nõuab aega ning kannatlikkust.
Sümptomite leevendamine
Vaginismi ravi võib olla emotsionaalselt kurnav, eriti neil, kellel on seoses sellega olnud negatiivseid kogemusi. Trauma võib põhjustada psühholoogilisi tõkkeid, mis raskendavad lõdvestumist vallandavate olukordade ees.
Ravi hõlmab tavaliselt erinevaid meetodeid:
- Psühhoteraapia. Sind võidakse suunata seksuaalterapeudi juurde, kes aitab võimalikke psühholoogilisi põhjuseid tuvastada või seksiga seotud kahjulikke uskumusi muuta.
- Lõõgastumine ja oma keha avastamine turvalises keskkonnas (üksi või partneriga), et õppida tundma oma keha ja seksuaalsust ning harjutada intiimsust ilma liigsete ootusteta.
- Lihaste harjutused, mis aitavad kehal kontrolli uuesti saavutada, nagu vaagnapõhjalihaste harjutused või progressiivne lõdvestus – lihaste pingutamine ja lõdvestamine kindlas järjekorras.
- Astmeline dilatatsioon. Seda võib teha sõrmede või spetsiaalsete abivahenditega, nagu tupe trenažöörid – erineva suurusega siledad koonused, mida kasutatakse järjest kasvavas suuruses, et harjuda penetratsiooniga endale sobivas tempos. Kui see õnnestub, on võimalik jätkata vahekorraga.
Kui ravi on hoolikas ja järjepidev, on täielik (ja püsiv) paranemine võimalik – ükskõik, kas valu on kestnud kuid, aastaid või aastakümneid.
Oma menstruatsioonitsüklit saad jälgida WomanLogi abil. Laadi WomanLog kohe alla:
