Mis on seksuaalsus ja mida see mulle tähendab?
Kuigi sõna „seksuaalsus” viib meie mõtted sageli seksuaalvahekorrale, on see palju enamat kui ainult seksuaalsuhted ja paljunemine kui bioloogiline funktsioon. Seksuaalsus on terviklik mõiste, mis hõlmab inimese füüsilisi ning psühho-emotsionaalseid vajadusi armastuse, intiimsuse ja naudingu järele; see on kogum käitumisharjumusi, mille abil me püüame saada seda, mida vajame ja ihaldame, järgides nii kirjutatud kui kirjutamata reegleid. Või rikume neid teadlikult.
Termin „inimese seksuaalsus” viitab sellele, kuidas inimesed ennast määratlevad ja väljendavad kui seksuaalseid olendeid, nagu kõik inimesed on. Seksuaalsus on inimese elu lahutamatu osa. Oma seksuaalsusest teadlik olemine aitab meil siiralt kogeda ja kehastada oma mõtteid, tundeid ja emotsioone ning loob eeldused sidemete loomiseks teistega.
Paljude autorite jaoks on seksuaalsus inimese elu keskne telg – see algab juba varases lapsepõlves ja kestab tunduvalt kauem kui sigimisaastad. Seksuaalsus hõlmab lisaks seksuaalsuhetele ka seksuaalset identiteeti ja seksuaalset orientatsiooni – erootikat, naudingut, intiimsust ja paljunemist.
Kogeme seksuaalsust selle väljendamise kaudu oma mõtetes, fantaasiates, soovides, uskumustes, hoiakutes, väärtustes, käitumises, praktikas, rollides ja suhetes. Seksuaalsust mõjutavad mitmed kombineeruvad ja põimuvad tegurid – bioloogilised, psühholoogilised, sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised, kultuurilised, eetilised, juriidilised, religioossed, ajaloolised ning vaimsed aspektid.
Lühike ajalugu
Inimese seksuaalsus on huvitanud inimesi juba aegade algusest. Tõendeid selle kohta, et inimesed on mõtisklenud seksuaalsuse üle, leiame esimestest tsivilisatsioonidest pärit kunstis ja varasemates kirjalikes pärandites, mis on saanud meie kultuuri osaks.
Tuntud näide on Kama Sutra — iidne India sanskritikeelne tekst, mis käsitleb seksuaalsust, erootikat ja emotsionaalset rahulolu ning on kirjutatud umbes aastatel 400 eKr kuni 300 pKr (täpsed daatumid on ajaloolaste uurimisel endiselt ebaselged).
Tegelikult on see laiahaardeline teejuht, mis õpetab hästi elama, mõistma armastuse olemust, leidma elukaaslast, hoidma armuelu ja arutleb teiste inimelu naudingukesksete külgede üle.
Ka vanakreeka ja -rooma kunsti- ning kirjandusteostes on esindatud lai valik seksuaalkäitumisi, sealhulgas nii heteroseksuaalseid kui homoseksuaalseid suhteid ning grupiseksi.
Hiljem avaldas kristlik kirik tohutut mõju sellele, kuidas Lääne kultuurides seksuaalsust tajuti: kirik juurutas pärispatumõiste, ülistas naiste karskust ja süütust ning toetas seksuaalsust ainult kiriku poolt pühitsetud abielu raamides. Füüsilist ligitõmmet ei peetud partnerivalikul tähtsaks; abielu rajati pigem materiaalsetele kaalutlustele.
Sellist suhtumist hakati aga pidama silmakirjalikuks, kuna seksuaalsus, iha ja erootika on alati olemas olnud ning isegi need, kes ütlevad, et väljendavad Jumala tahet, pole neist tunnetest vabad.
Isegi keskajal, mida tihti nimetatakse ka pimeda ajastu perioodiks, lõid kunstnikud pühakuid kujutades töid, millele lisasid erootilisi nüansse, samal ajal kui autorid pilkasid vaimulike valepühadust terava sarkasmiga.
Üllatus — ka naised on seksuaalsed olendid!
Teaduslik huvi seksuaalsuse vastu tekkis palju hiljem, 19. sajandil. Esialgne uurimistöö keskendus erinevate seksuaalkäitumiste klassifitseerimisele „normaalseteks” ja „ebanormaalseteks”. Näiteks peeti naise seksuaalsust — naise soovi seksuaalse naudingu järele — ebatavaliseks ning tõveks. Selle nimetus oli „naiste hüsteeria” ning see vajas ravi.
Mekaanilised vibraatorid leiutati selleks, et anda genitaalidele massaaži, mis võis esile kutsuda „paroksüsmi” ja ajutiselt leevendada „hüsteeria” sümptomeid — tegelikult aitasid arstid seksuaalselt rahuldamata naistel kogeda orgasmi.
Alles 20. sajandi koidikul hakkasid Ameerika ja Euroopa teadlased kahtlustama, et ka naistel on loomulik seksuaalne iha ja vajadus nautimise järele. Pikka aega oli naist peetud vaid sobivaimaks viisiks meeste iha rahuldamiseks.
Tüdrukuid kasvatati teadmisega, et abielus naise kohustus on pakkuda oma mehele seksuaalset rahuldust ja sünnitada talle lapsi. Naise seksuaalsust valvati rangelt, see oli ebaõiglane ning abieluvälist seksi peeti patuks.
Sigmund Freudi (1856–1939), moodsa psühholoogia isa, teooriad lükkasid need arusaamad ümber. Oma patsiente jälgides jõudis Freud järeldusele, et nii naised kui mehed on seksuaalsed olendid ning seksuaalsus hakkab arenema väga varajases eas.
Enamat kui bioloogiliselt määratud instinkt
Erinevalt loomadest on inimeste seksuaalsus erootiline — palju enamat kui lihtsalt paljunemisinstinkt. Me määratleme teadlikult käitumisi, mis pakuvad meile seksuaalset naudingut ja stimuleerivad erogeenseid tsoone, sealhulgas ka meelt.
Koos psühholoogia arenguga on tekkinud selle alaharu, seksuoloogia — teadus inimeste seksuaalsest käitumisest. Uusi teadmisi ilmneb pidevalt, muutes ja lükates ümber vanu, ekslikke arusaamu ning pakkudes järjest selgemaid vastuseid küsimustele, mis aitavad sul enda seksuaalsust paremini mõista.
Tasub meeles pidada, et erinevates kultuurides ja ühiskondades suhtub seksuaalsusse väga erinevalt — mõned on avatud ja liberaalsed, teised normatiivsed, ning teatud tabud püsivad peaaegu igas ühiskonnas. Kuid sõltumata sellest, kus ja kellega sa elad, on oma seksuaalsuse mõistmine väga oluline, et luua õnnelikke ja kestevavaid suhteid.
Tervislik seksuaalsus tähendab füüsilist heaolu, eriti vabadust suguhaigustest, kuid tähendab ka positiivset ja lugupidavat suhtumist teiste seksuaalsusse ning turvaliste ja nauditavate seksuaalsuhete loomist ilma diskrimineerimise või vägivallata.
Seksuaalsus on seotud ka paljude tervise-eelistega, mis ulatuvad oluliselt kaugemale magamistoast. Tervest seksuaalelust on kasu:
- immuunsüsteemi tugevdamisele
- libiido (seksuaalse iha) parandamisele
- vaagnapõhjalihaste tugevdamisele, mis aitab ennetada uriinipidamatust
- vererõhu alandamisele ja südameataki riski vähendamisele
- valu ja krampide, nagu menstruatsioonikrampide ning peavalude vähendamisele
- paremale unele ning pingete leevendamisele
Kompleksne, erinev, muutuv
Inimese seksuaalsus on keerukas ning võib olla väga erinev eri inimeste jaoks. Üks inimene võib väljendada oma seksuaalsust mitmel erineval moel. Kõik inimesed ei tundu meile võrdselt seksuaalselt atraktiivsed — kui sulle keegi meeldib või naudid tema seltskonda, ei tähenda see automaatselt, et sa tahad olla temaga intiimne.
Seksuaalsuhted muutuvad ajas: kirglik füüsiline tõmme võib kujuneda kaaslaste helluseks, kus emotsionaalne lähedus on tähtsam kui füüsiline lähedus.
Inimeste seksuaalkäitumine ei piirdu üksnes vahekorraga ning võib olla üllatavalt mitmekesine. Seksida võib üksi, paaris (kas samast või vastassoolisega) või grupis, mis ei pruugi alati hõlmata vahekorda.
Seksuaalfantaasiad on samuti normaalne osa inimese seksuaalsusest — osad püüavad neid unistusi teoks teha, teised ei tahaks kunagi tegelikult oma fantaasiates kujutletavat proovida.
Mõned inimesed ei tunne üldse seksuaalset soovi ning on sellega täiesti rahul. Niikaua kui tunned end rahulolevalt ja mugavalt omaenda seksuaalsuse juures ning arvestad teiste vajaduste ja piiridega, on sinu isiklik seksuaalsus täiesti normaalne ja tervislik.
Mis on seksuaalne orientatsioon?
„Seksuaalne orientatsioon on püsiv muster romantilisest või seksuaalsest tõmbest (või nende kombinatsioonist) vastassoost või -sootega inimeste [heteroseksuaalsus], samasooliste või -sootega inimeste [homoseksuaalsus] või kahe soo või mitme soo esindajate vastu [biseksuaalsus].” (Vikipeediast)
Seksuaalne orientatsioon võib elus muutuda. Näiteks võib inimene noorena olla heteroseksuaalne, eriti kui tuleb integreeruda keskkonda, kus samasoolised suhted pole aktsepteeritud. Hiljem võib ta mõista, et teda tõmbavad ainult samasoolised, ja tunda vabadust seda väljendada.
Seksuaalne diskrimineerimine
Kui seksuaalsus oleks lihtne teema, poleks sugugi nii palju segadust, pingeid ja arusaamatusi seksi ümber.
Mõned inimesed tunnevad end oma seksuaalsuses turvaliselt ega sea seda kunagi küsimärgi alla, samas kui teised võivad veeta terve elu, püüdes oma seksuaalset identiteeti mõista.
Pole haruldane, kui ollakse oma seksuaalsetest soovidest teadlik, kuid neid kunagi ei väljendata, sest mõistetakse, et ihaldatu pole sotsiaalselt aktsepteeritud. Mõnel on väga raske või isegi võimatu mõista ja aktsepteerida mingit seksuaalsust, mis erineb enda omast. Kui selliseid inimesi on ühiskonnas enamus, puutuvad seksuaalvähemused kokku nii otsese kui ka varjatud diskrimineerimisega, sealhulgas vägivalla ja sotsiaalse tõrjutusega.
Uuringud näitavad, et võrreldes üldrahvastikuga on LGBTI (lesbid, geid, biseksuaalid, trans- ja intersoolised inimesed) seas kõrgem depressiooni, ärevuse, sõltuvushäirete, kodutuse, enesevigastamise ja suitsiidimõtete risk.
Eriti haavatavad on noored LGBTI inimesed, kes alles harjuvad oma seksuaalsusega ning kogevad ohvristamist ja kiusamist koolikeskkonnas.
Kui sina või su lähedane kogeb selliseid muresid, või kui sul on raske oma seksuaalsust aktsepteerida või seisad silmitsi diskrimineerimisega oma seksuaalse orientatsiooni tõttu:
- katkesta suhtlus, kui keegi on sinu vastu vägivaldne — aeg on meie elu kõige väärtuslikum vara
- küsi abi usaldusväärselt inimeselt — sõbralt, sugulaselt, arstilt või psühholoogilt
- helista kohaliku tugiliini telefoninumbrile või otsi abi internetist
- võta aega, et mõista oma seksuaalsust
- kui sa kahtlustad, et oled gei/lesbi, kuid ei soovi „kapist välja tulla”, siis see on täiesti okei
Saad jälgida oma menstruatsiooni kasutades WomanLogi. Laadi WomanLog kohe alla:
