Inimestel, kes elavad puuetega, on samasugused seksuaalsed vajadused nagu kõigil teistel, kuid neil on sageli palju raskem ületada stigmat ja ligi pääseda põhilisele seksuaaltervisega seotud infole ja teenustele. Puudega inimesed on jätkuvalt ebaproportsionaalselt alaesindatud nii seksuaalhariduses kui ka tugiresursside osas, nii noorukieas kui ka täiskasvanuna. Selles artiklis räägime sellest, kuidas muuta seksuaaltervisealane teave kõigile kättesaadavamaks, olenemata meie füüsilisest või vaimsest suutlikkusest.
Kuni 10% inimkonnast elab mingisuguse puudega ning puudega inimesed jäävad sageli oma seksuaalsetest vajadustest kõrvale. Nende seksuaalsust ja reproduktiivtervist kiputakse ignoreerima, muutes neil nende õiguste eest seismise keerukamaks.
„Võimelisus” tähendab teadlikku või alateadlikku diskrimineerimist puuetega inimeste vastu. Kui puue Sind ei mõjuta, ei pruugi Sa tajuda, kuidas elementaarne Sinu jaoks tavaline asi võib teisele ületamatuks takistuseks jääda, kui sellele ei pöörata tähelepanu. Ka head kavatsustega inimesed võivad olla teiste kogemuste suhtes mõistmatud ja libastuda teadmatult diskrimineerivatesse mustritesse, asetades puudega inimesed halvemasse olukorda. Selle vastu aitavad teadlikkuse tõstmine ja haridus.
Nagu kõik teisedki, on puudega inimestel vajadus, soovid ja fantaasiad, mida nad soovivad väljendada ja kogeda, kuid tihti vaikitakse neil teemadel. Õpetajad, arstid ja teised, kes võiksid olla toeks, jätavad tihti need inimlikud vajadused tähelepanuta. See tugevdab stigmat ning suurendab lõhet puudega ja puudeta inimeste vahel.
Puuetega inimestel on seksuaalse ja reproduktiivtervise osas lisaraskused. Paljud meist käituvad mõtlematult, aga ka ühiskondlik ja füüsiline infrastruktuur on loodud „keskmisele” inimesele, arvestamata inimeste erinevate vajadustega.
Seksuaalharidus on põhiõigus. Kõik noored peaksid saama teadmisi anatoomia, puberteedi, seksuaaltervise, rasestumisvastaste vahendite, nõusoleku ja muu olulise kohta. Paraku jäävad puudega inimesed sageli nendest vestlustest kõrvale. Mitmed neist õpivad kodus, erinevatel põhjustel, ning on vanemate õlul õpetada ka seksuaalharidust. Kuid paljud vanemad väldivad sellel teemal rääkimist, nii puudega kui puudeta lastega. Mõned kardavad puberteeti, kui lapsed hakkavad otsima intiimsust. Teised on veendunud, et seksuaalsus on patt.
Kui puudega laps käib koolis, siis võib olla raske samastuda esitatud infoga, sest kehatüüpe kajastatakse harva mitmekesiselt.
Noored, kellel puudub võimalus oma muutustest rääkida, võivad olla ebakindlamad oma seksuaalsuse suhtes ja haavatavamad seksuaalse vägivalla, terviseprobleemide, planeerimata raseduste ja sugulisel teel levivate haiguste suhtes.
Puuetega inimesed on suuremas ohus sattuda seksuaalse ja füüsilise vägivalla ohvriks kui puudeta inimesed.
Kui inimene ei saa aru, mis temaga toimub, on tal palju raskem abi kutsuda või väärkohtlemisest põgeneda. Enamik väärkohtlejaid on ohvrile lähedased – pereliikmed, hooldajad, meditsiinipersonal või isiklikud abistajad. Puuetega inimesed sõltuvad sageli väärkohtlejast ning neil pole kedagi, kelle poole pöörduda. Ka siis, kui abi otsitakse, kalduvad võimuesindajad neid kaebusi ignoreerima.
Loe lähemalt, kuidas taastada intiimsus pärast vägivaldset suhet.
Paljud puuetega inimesed ei pääse ligi oma seksuaal- ja reproduktiivtervise jaoks vajalikule infole ja abile füüsiliste tõkete tõttu. Kehvasti ligipääsetav, ajale jalgu jäänud või lagunenud taristu, eriti maa piirkondades, võib liikumispuudega inimese jaoks olla ületamatu takistus. See suurendab ravimata haiguste ning sugulisel teel levivate nakkuste ja soovimatu raseduse ohtu.
Mõnes asutuses puudub meditsiinipersonalil väljaõpe puuetega inimeste abistamiseks, mistõttu nende vajadusi võidakse eirata või mitte tõsiselt võtta. Osa tervishoiutöötajaid on eelarvamuslikud puuetega inimeste seksuaaltervise osas; nad piiravad teenuste kättesaadavust või lükkavad tagasi noorte soovi rasestuda või lapsi kasvatada, seda nägemata nende kehasid „normina”.
Mitmetes ühiskondades ei peeta puuetega inimesi seksuaalseteks olenditeks. See raskendab neil partnerite leidmist, tervete suhete loomist ja rahuldustpakkuva seksuaalelu kogemist. Selline eelarvamus riisub inimeselt põhiõigused ja vabadused. Stereotüübid jaotavad inimesed gruppidesse, arvestamata nüansse ning eripärasid. Me kasutame mõttekiirusest tulenevaid „lühemaid teid” igapäevaselt, kuid inimväärikuse küsimustes peaksime kaaluma, milliseks need valikud kujunevad.
Puuetega inimesed jäetakse sageli kõrvale otsustest, mis otseselt mõjutavad nende õigusi ja heaolu. Neid nähakse ikka veel tihti ainult abivajajatena, mitte inimestena, kes suudavad ise kaasa rääkida, probleeme lahendada ja võimalikke lahendusi pakkuda. Nii jäävad tegelikud kogemused kaasamata ja head kavatsused ei muutu kunagi tõhusaks praktikaks.
Levinud on väärarvamus, et puuetega inimesed ei saa olla head lapsevanemad. Kui puuetega naised otsustavad saada emadeks, saavad nad tihti osaks pilkest või keeldutakse neile tavapärasest toest. Tegelikkuses suudavad enamik puuetega naisi – isegi intellektipuudega emad – oma laste eest suurepäraselt hoolitseda. Vajadusel kasutavad nad kohandatud vahendeid ning saavad edukalt luua pere ja kasvatada lapsi. Samas võetakse neilt palju sagedamini vanemlikud õigused, sageli ilma tõenditeta – sotsiaalteenused eemaldavad lapsed hinnangute, mitte faktide põhjal, sest meditsiiniringkonnas püsivad sügavalt juurdunud eelarvamused.
Rasedus, sünnitus ja sünnitusjärgne aeg on igaühele suur väljakutse, eriti aga naistele, kes peavad toime tulema veel ka puudega. Halb juurdepääs ressurssidele suurendab tüsistuste riski ja hilise arstiabi ohtu.
Puuetega inimeste seksuaal- ja reproduktiivtervis ei saa praegu vajalikku tähelepanu. Siin on mõned soovitused, kuidas nende kogemust parandada.
Kui 10% elanikkonnast elab mingi puudega, ning väga paljud on sellest otseselt puudutatud, oleks ühiskonnal rumal neid teemasid vältida. Inimeste harimine puudega elamise erinevate aspektide kohta ning stigmade murdmine aitab kujundada mõistvamat ühiskonda.
Oluline on koolitada meditsiinipersonali arvestama puudega elamise sotsiaalseid aspekte, sest see muudab teabe ja teenused puudega inimeste jaoks kättesaadavamaks.
Kaasav otsustamine tähendab, et arvestatakse kõikide kogemustega. Puuetega inimesi nähakse tihti kui neid, kes ei suuda enda eest seista, mistõttu jäetakse nad kõrval otsustest, mis neid kõige enam puudutavad. Ideaalis peaksid otsuseid mõjutama just need, kes nendega elama peavad, kaasates vajadusel spetsialiste – nii jõuavad kenad sõnad lõpuks reaalseks muutuda.
Enamik seksuaal- ja reproduktiivhariduse programme on mõeldud keskmisele inimesele, mistõttu on erivajadustega noortel raske suhestuda. Kui õppekavades oleks esindatud piiratud liikumisega, tervise- või intellektipuudega inimesed, tunneksid kõik end nähtuna ning mõistaksid paremini seksuaalsuse ja paljunemise mitmekesisust.
Esindatus on oluline. Info puudumisel tekivad hirmud ja oletused. Mida mitmekesisemat infot jagada, seda paremini mõistame üksteise probleeme ja suudame stigmat murda.
Spetsiaalne transport, kaasav infrastruktuur ja kogukonna avatuse kasvatamine on olulised, et pakkuda puuetega inimestele väärikust ja võrdseid võimalusi. Haiglad, polikliinikud, ühiskondlikud ja äriruumid peaksid olema varustatud ratastooliliftide ja kaldteedega, et inimesed liikumispuudega pääseksid ligi.
Ka taskukohasus on oluline – paljud puudega inimesed elavad vaesuses, mistõttu on vaja luua spetsiaalseid transporditeenuseid või toetada liikumiskulusid, et kõik saaksid teenustele võrdselt ligi.
Olenemata sellest, kas puue puudutab otseselt Sind või mitte – teenuste parema ligipääsetavuse parandamine aitab kõiki kogukonna liikmeid. Võrdset ühiskonda ei saavuta enne, kui puuetega inimeste vajadused on nähtavad. Muudame maailma paremaks kõigi jaoks!
Oma menstruatsiooni saab jälgida WomanLogi abil. Laadi WomanLog alla: