Diabeet
Diabeet on eluohtlik terviseseisund, mis mõjutab miljoneid inimesi üle kogu maailma. Need meist, kes elavad diabeediga, ei suuda kas ise piisavalt insuliini toota või ei suuda seda kehas edukalt kasutada. Insuliin on hormoon, mis võimaldab meie rakkudel imada veres leiduvat glükoosi ja muuta see energiaks. Diabeedi diagnoosimine endal või lähedasel võib olla hirmutav, kuid seda seisundit on võimalik edukalt hallata ning elada täisväärtuslikku elu.
Diabeet on keerukas probleem, mis mõjutab inimese nii füüsilist kui ka vaimset tervist. Nii 1. kui ka 2. tüüpi diabeet on kroonilised haigused, millele pole teadaolevalt ravi. Kolmas liik, rasedusaegne diabeet, on haruldane raseduse tüsistus, mis tavaliselt taandub iseenesest pärast lapse sündi. Hea uudis on see, et kõiki diabeedi vorme on võimalik õige hooldusega edukalt hallata.
Tavaliselt muundatakse meie toidus olevad suhkrud ja tärklised süsivesikutes glükoosiks ensüümi amülaasi abil, mida leidub süljes ja peensooles. Kui toit on lagundatud, jõuab glükoos maksa. Maks reguleerib glükoosi vabanemist vereringesse. Kõhunäärmes asuvad spetsiaalsed rakud jälgivad veresuhkru taset. Kui glükoosi tase tõuseb, reageerivad kõhunäärme beetarakud insuliini eritamisega. Insuliin toimib kui võti, mis avab rakkudele juurdepääsu glükoosile lihastes ja teistes kudedes, kus see muudetakse kas koheseks energiaks või pikaajaliseks energiavaruks rasvaks.
1. tüüpi diabeediga inimestel ei toodeta piisavalt insuliini, samal ajal kui 2. tüüpi diabeediga inimestel toodetakse insuliini, kuid see ei toimi organismis nii, nagu peaks.
Kas diabeet on tänapäevane probleem?
Praegu mõjutab diabeet umbes üht inimest kümnest üle maailma — ligikaudu 537 miljonit inimest. Enamikus riikides põeb mingit vormi diabeeti 5–10% elanikkonnast. Pakistanis on mõjutatud peaaegu iga kolmas inimene, Mauretaanias aga ainult üks viiekümnest. Kuigi diabeedi seos rasvumise ja väga töödeldud toiduainete kasvava kasutamisega jätab mulje, et tegu on puhtalt tänapäevase probleemiga, pole see päris nii.
Kirjeldusi diabeedist on leitud juba Vana-Egiptuse käsikirjadest umbes aastast 1500 eKr ning termin diabetes, mis tähendab „läbi voolamist”, tuli käibele Vana-Kreeka arsti kaudu, viidates rohkele urineerimisele — üks viis, kuidas keha püüab liigset suhkrut välja viia ning mis on diabeedi klassikaline sümptom. Minevikus diagnoositi diabeeti patsiendi uriini maitsetes magususe määramiseks.
Alles 1921. aastal isoleeriti esmakordselt insuliini hormoon, mis on praegu 1. tüüpi diabeedi põhihooldusvahend, ning viidi läbi esimesed katsed selle rolli uurimiseks veresuhkru reguleerimisel. Enne seda jäi enamik diabeedi all kannatajaid diagnoosimata ja isegi kui probleem tuvastati, surid nad sageli varakult tüsistustesse. Viimase sajandi jooksul oleme palju õppinud selle seisundi ja sellega kaasnevate sümptomite edukaks raviks.
1. tüüpi diabeet
1. tüüpi diabeet on autoimmuunhaigus, mille korral keha hävitab ekslikult oma beetarakud — spetsiaalsed rakud kõhunäärmes, mis toodavad insuliini.
Seda diagnoositakse reeglina imikutel ja väikelastel, kuid see võib avalduda ka täiskasvanueas. 1. tüüpi diabeeti ei põhjusta toitumine ega eluviis; seda peetakse geneetiliseks seisundiks, kuid võib esineda ka keskkonnategurite mõju. Ainult 5–10% diabeediga inimestest põeb 1. tüüpi diabeeti.
Tõsiste süsteemsete tüsistuste vältimiseks peavad 1. tüüpi diabeediga inimesed hoolikalt jälgima veresuhkru taset ning kontrollima glükoosi imendumist, võttes igapäevaselt insuliini. See võib olla eriti keeruline väikelaste puhul, kuid igapäevane harjutamine muudab insuliini manustamise kergemaks. Insuliini peab võtma kogu elu, sest praegu pole selle seisundi vastu ravi.
Insuliini saab manustada süstla, insuliinipliiatsi (eelnevalt mõõdetud annus) või insuliinipumba abil — väikese seadmega, mis kinnitatakse naha külge ning mis edastab pidevalt madalat basaalannust päevasel ajal ja lisaks kõrgema boolusannuse söögikorra ajal läbi väikese kateetri. Pumpasid on erinevaid mudeleid ning neil on olulisi erinevusi. Üldiselt on need täpsemad ja usaldusväärsemad, kuid neid tuleb täita, seadistada ja jälgida ning õige kasutamise õppimine võtab aega.
Sinu arst aitab valida just sinu vajadustele ja elustiilile sobivaima süsteemi. Alati peaksid hoidma käepärast ka insuliini süstlaid juhuks, kui pump peaks rikki minema.
2. tüüpi diabeet
2. tüüpi diabeeti nimetatakse ka insuliiniresistentsuseks ning see on kõige levinum diabeedivorm. 2. tüüpi diabeediga inimestel toodab kõhunääre insuliini, kuid rakud ei reageeri sellele nii, nagu peaks. Kõhunääre püüab insuliini tootmist tõsta, kuid sellest ei piisa, et rakud suudaksid veres leiduvat glükoosi töödelda ja keha jaoks vajalikku energiat varuda.
Insuliiniresistentsuse arvatakse kujunevat aegamööda ning 2. tüüpi diabeet avaldub enamasti täiskasvanutel, kuid mõnel juhul ka lastel, eriti puberteedieas, kui kasvuhormooni tase kehas tõuseb. Muudeks riskifaktoriteks on ülekaalulisus, polütsüstiliste munasarjade sündroom ning ema rasedusaegne diabeet.
2. tüüpi diabeeti saab reeglina edukalt kontrollida — ja mõnel juhul isegi tagasi pöörata —, jälgides veresuhkru taset ning järgides toitumis- ja liikumissoovitusi. Mõnel juhul soovitatakse kaalu langetamist, kuna liigse kehakaalu ja glükoositaluvuse vahel on seos. Kuid mitte kõik ülekaalulised inimesed ei põe diabeeti ning diabeedi teket ei määra ainult kehakaal.
Vere suhkrusisalduse reguleerimine on oluline, et vältida tõsiseid tervisetüsistusi. Vajadusel võib arst määrata lühitoimelise insuliini söögikorra ajaks, pika toimega insuliini söögikordade vahel ja ööseks või mitteinsuliinmedikamente, näiteks metformiini, et aidata veresuhkrut kontrolli all hoida.
Rasedusaegne diabeet
Muidu terved naised võivad raseduse ajal haigestuda rasedusaegsesse diabeeti; seda esineb umbes 2–10% rasedustest.
Rasedusaegne diabeet tekib, kui rasedusega kaasnevad hormonaalsed muutused mõjutavad insuliini tootmist, varumist ja kasutamist organismis, põhjustades ohtlikku insuliiniresistentsust. Tavaliselt areneb see probleem välja umbes 24. rasedusnädala paiku (mitmikraseduse korral sageli varem), kuid kaob enamasti pärast lapse sündi iseenesest.
Rasedusaegse diabeediga naiste vererõhku, veresuhkrut ja insuliinitaset tuleb hoolikalt jälgida kogu raseduse vältel, ning neil on suurem risk preeklampsia tekkeks. Kui järgida soovitatud raviskeemi, saavad enamik rasedusaegse diabeediga naistest oma lapse turvaliselt ilmale, kuid mõnel juhul võib vajalik olla keisrilõige. Nii emal kui lapsel on hilisemas elus suurem risk haigestuda 2. tüüpi diabeeti, kuid seda saab teadliku jälgimisega ohjata.
Kuigi rasedusaegse diabeedi täpne põhjus pole selge, on riskifaktoriteks ülekaal ja pärilik eelsoodumus insuliiniresistentsusele. Kui oled juba rase, tee koostööd oma arsti või günekoloogiga, et jälgida oma tervist. Olukorra aktsepteerimine ning ravisoovitustest kinni pidamine on parim viis hoolitseda enda ja oma lapse eest.
Kuidas teada saada, kas mul on diabeet?
Diabeedi peamine tuvastamise meetod on veresuhkru taseme korduv mõõtmine. Kui veresuhkru tase püsib kõrge pikema aja vältel, võib see viidata diabeedile või diabeediohule.
Acanthosis nigricans võib olla 2. tüüpi diabeedi iseloomulikaks tunnuseks – tegemist on sametiste või karedate tumedate laikude või triipudega nahal, eriti kaela tagaküljel ja nahavoltides (kaenlaalused, küünraõndlad, kubeme piirkond).
Nii 1. kui ka 2. tüüpi diabeedil võivad olla erinevad sümptomid, mis mõjutavad kogu keha, kuigi need võivad alguses jääda märkamata ning avalduda ootamatult.
Levinumad diabeedisümptomid:
- liigne janu
- sagedane urineerimine
- tuju kõikumine, ärrituvus
- sagedased infektsioonid
- haavade ja nakkuste aeglane paranemine
- hägune või muutunud nägemine
- väsimus
Järsk kaalulangus või lihasmassi kaotus võib samuti viidata sellele, et keha ei suuda diabeedi tõttu ressursse korralikult kasutada.
Kui sul on diabeet diagnoositud või oled kuulnud, et kuulud riskirühma, võta seda seisundit tõsiselt. Ravimata diabeet võib viia eluohtlike tüsistusteni, nagu neeru- ja maksakahjustused, närvikahjustused, halvenenud verevool eriti kätesse ja jalgadesse, suuhügieeni, nägemise ja kuulmise probleemid ning südamehaiguste risk koos infarkti ohuga. Ka vaimne tervis võib halveneda, kui keha on sunnitud pidevalt diabeediga võitlema.
Elu diabeediga
Diabeedidiagnoos võib olla šokk, kuid see ei tähenda, et elu nagu seni oleks läbi. Tõenäoliselt on vaja teha mõningaid elustiili muudatusi, kuid haiguse õige juhtimisega saab elada tervislikku ja täisväärtuslikku elu.
Me kõik vajame aeg-ajalt emotsionaalset tuge ning diabeediga toimetulek võib olla keeruline. Oma probleemide jagamine usaldusväärse sõbra või vaimse tervise spetsialistiga võib aidata pinget leevendada. On olemas palju riiklikke ja rahvusvahelisi organisatsioone, mis pakuvad diabeediga elavatele inimestele tuge ja teavet. Sa ei pea sellega üksi toime tulema.
Diabeedi juhtimine on kogu elu kestev protsess ning teel võib ette tulla takistusi. Ole enda ja teiste suhtes kannatlik, kui õpid selle diagnoosiga toime tulema ja keha vajadusi juhtima. Pea meeles tähistada ka väikseid õnnestumisi — see on kingitus iseendale positiivse kinnituse näol!
Laadi WomanLog kohe alla:
