Jaga seda artiklit:

Elu bipolaarse häirega

Vaimne tervis on teema, millest paljud meist väldivad endiselt avameelselt rääkimist. Ometi viitavad mõned uuringud, et kuni iga neljas inimene maailmas võib igal ajahetkel elada mingi vaimse häirega. Selles artiklis toome rohkem selgust bipolaarse häire olemusse ja sellesse, milline on elu selle diagnoosiga.

Bipolaarne häire, mida varem tunti maania-depressiivse häirena, on tõsine seisund, mis põhjustab inimesele kurnavaid muutusi emotsionaalses seisundis. Inimesed kasutavad mõnikord seda mõistet kirjeldamaks kedagi, kes kogeb meeleolukõikumisi. Me kõik kogeme paremaid ja halvemaid päevi, kuid enamasti saab meie tundeid seletada elusündmuste või hormoonide muutustega. Bipolaarne häire on siiski palju enamat.

Mis on bipolaarne häire?

Bipolaarse häirega (BH) inimene kogeb drastilisi kõikumisi äärmuslike emotsioonide vahel—alates maanilistest episoodidest, mille ajal tuntakse eufooriat, impulsiivsust ja äärmist energiat, kuni sügava depressiooni perioodideni, enesevihkamise ja täieliku energiapuuduseni; vahepeal võivad sümptomid täielikult puududa. Haigus avaldub esimest korda enamasti vanuses 15–20, kuid see pole alati reegel. Hinnanguliselt elab bipolaarse häirega maailmas umbes 46 miljonit inimest, mistõttu mõjub see häire mitte ainult kannataja elule, vaid sageli ka lähedastele.

Paljudel BH-ga inimestel on raskusi igapäevaste töö- ja suhetega toimetulemisel. Raske depressioon võib viia enesetapumõtete või -käitumiseni, samas kui maaniaepisoodide ajal tõuseb risk käituda impulsiivselt, näiteks liigne kulutamine, seksuaalne riskikäitumine ja ainete kuritarvitamine. 17% BH-ga inimestest üritab endalt elu võtta ning kuni 60%-l tekib sõltuvusainete probleem. Tegemist on keerulise seisundiga, mis vajab ravi ja olulisi eluviisi muutusi, kuid igapäevaelu on võimalik edukalt juhtida ning luua rahuldustpakkuvad töösuhted ja peresidemed.

Bipolaarse häire diagnoosimine

Haiguste diagnoosimisel seisavad arstid ja terapeudid silmitsi väljakutsega eristada patsiendi probleemi kõigist teistest, millel võivad olla sarnased sümptomid. Episoodiline iseloom teeb bipolaarse häire õigeaegse diagnoosimise keeruliseks, sest täielik sümptomite pilt avaldub alles ajapikku.

Kuigi info liikumine on tänapäeval lihtsam kui kunagi varem, erinevad riikide kultuurilised ja kontekstuaalsed arusaamad ning seetõttu võivad ka diagnostilised kriteeriumid varieeruda. USAs tuginevad terapeudid kõige uuemale, V- väljaandele American Psychiatric Associationi Diagnostilise ja Statistilise Vaimsete Häirete Käsiraamatu ehk DSM-5 kriteeriumidele.

DSM-5 järgi diagnoositakse bipolaarne häire tüüp 1, kui inimene on kogenud vähemalt ühe nädal aega kestnud maaniaepisoodi, mille sümptomid esinevad suurema osa päevast, peaaegu iga päev, ning vähemalt kahe nädala pikkust tõsist depressiooniepisoodi.

Maania on defineeritud kui periood, mil esineb ebanormaalselt laienenud, tõusnud või ärrituv meeleolu koos vähemalt kolme alltoodud sümptomiga, mis tähistavad märgatavat käitumise muutust, põhjustades olulist distressi või mõjutades mitut eluvaldkonda ning pole seletatavad muu haigusega või ainete kuritarvitamisega.

1. Suurenenud enesehinnang või suurusluululisus
   
2. Vähenenud unevajadus (nt piisab vaid 3tunnisest unest)
   
3. Tavapärasest jutukam või vajadus pidevalt rääkida
   
4. Mõttevoog ehk tunne, et mõtted kihutavad
   
5. Kergesti hajuv tähelepanu (lihtne tähelepanu koondada tühistele või välistele stiimulitele)
   
6. Suurenenud eesmärgipärane aktiivsus (sotsiaalselt, tööl, koolis või seksuaalselt) või psühhomotoorne rahutus
   
7. Liiapääsu tegevustesse, millel on suur risk valusate tagajärgede tekkeks (nt kontrollimatu raha kulutamine, seksuaalsed eksimused või mõtlematud äriotsused)
   

Hüpomaania sümptomid on samad, kuid kestavad vähemalt neli päeva ning ei mõjuta oluliselt igapäevast toimetulekut.

Tõsine depressiooniepisood on kahe nädala või enam pikem periood, mida iseloomustab masendunud meeleolu, huvi või rõõmutunde kadu ja vähemalt viis sümptomit allolevast loetelust, esinedes suurema osa päevast peaaegu iga päev ega tulene muust haigusest või ainete tarvitamisest:

1. Masendunud meeleolu suurema osa päevast
   
2. Huvide või rõõmu kadumine kõigis või peaaegu kõigis tegevustes
   
3. Märkimisväärne kaalulangus või -tõus, või oluline söögiisu muutus
   
4. Unetus või liigne unisus
   
5. Pshühhomotoorne rahutus või aeglus (märgatav rahutus või tuimus)
   
6. Väsimus või energiapuudus
   
7. Väärtusetuse- või süütunne (võib olla luululine)
   
8. Võimekuse kahanemine mõelda ja keskenduda, otsustamatus
   
9. Korduvad surmamõtted, suitsiidimõtted või -katsed
   

Mis vahe on bipolaarse häire tüüp 1 ja tüüp 2 vahel?

Paljud terapeudid käsitlevad bipolaarset häiret nüüd kui spektrit, millel on mitu alatüüpi. Sümptomite intensiivsust, kestust ja keerukust mõjutavad isiksus, perekonna ajalugu, olukord, vanus ning muud tegurid. Erinevad diagnostilised kategooriad mõjutavad ka ravistrateegiaid.

• Bipolaarne häire tüüp 1 hõlmab tugevaid maania- ja depressiooniepisode. Kui esineb luulu või teisi psühhoosi sümptomeid, määratakse alati tüüp 1 diagnoos.
  
• Bipolaarne häire tüüp 2 hõlmab hüpomaania- ja depressiooniepisode, mis tavaliselt ei piira oluliselt igapäevast toimetulekut. Kuid tüüp 2 kaldub olema krooniline ning depressiooniperioodid kestavad sageli kauem.
  
• Tsüklotüümia on BH kergem vorm, millel esineb lühikesi, vahelduvaid depressiooni- ja hüpomaaniaepisoode koos stabiilsete perioodidega.
  
• Määratlemata bipolaarne häire on nimetus seotud häiretele, mis ei vasta täielikult teistele alatüüpidele.
  

Psühhoos bipolaarse häire sümptomina

Lisaks eeltoodud sümptomitele võib inimene kogeda tugeva maania- või depressiooniepisoodi ajal ka psühhoosi sümptomeid. Need võivad olla hallutsinatsioonid või luulud, millel pole seost tegelikkusega. Hallutsinatsioon pole lihtsalt tajuviga või eksitus, vaid see on olukord, kus meel genereerib valet infot. Vaimsete häirete korral on kõige levinumad visuaalsed ja kuulmishallutsinatsioonid. Luul tähendab püsivat „fakti“, mis järgib mingit temaatikat, näiteks kujutlus tagakiusamisest või kõikvõimsusest.

Kuidas näeb välja bipolaarse häirega seotud psühhoos?

Psühhootilised luulud võivad kaasneda nii maania- kui depressiooniepisoodidega. Depressiivsel perioodil on luul sageli nihilistlik ning tundub, et miski pole oluline, elul puudub mõte ja eksisteerida ei tasu. Nii äärmuslikud veendumused võivad viia ohtliku käitumiseni, sealhulgas enesetapuni. Maania ajal on luul enamasti suuruslik—kõik pöörleb inimese enda ümber ja tal on eriline roll. Kannatajale pole luul vaid mõte või arvamus, vaid vaieldamatu tõsiasi. Tavaliselt taanduvad sellised luulud episoodi lõppedes, kuid vahel on vajalik meditsiiniline sekkumine.

Mis käivitab bipolaarse häire?

Vaimsel haigusel ja meeleoluhäiretel võivad olla mitmed põhjused. Kuigi on olemas üldine sümptomite skeem, on igal inimesel oma individuaalne lugu. Umbes 80% BH-ga inimestest on pärinud mingi osa oma seisundist ühelt või mõlemalt vanemalt. Traumaatilised kogemused, nagu lapsepõlves läbielatud vägivald, tõsised haigused või seksuaalne väärkohtlemine, võivad bipolaarset häiret käivitada või süvendada. Ka madalad neuropeptiidide ja neurotransmitterite tasemed, hormonaalsed kõikumised, toidutalumatused, limbikahjustused jt tegurid võivad kaasa aidata. Kuigi häire avaldub sageli teismeeas, jäävad paljud sümptomitega inimesed diagnoosita kuni täiskasvanueani, sest sümptomid muutuvad, inimene eraldub oma tunnetega ja üldine sotsiaalne stigma takistab abi otsimist.

Kogevad kas mehed ja naised bipolaarset häiret sarnaselt?

Kuigi BH-sse võivad haigestuda nii mehed kui naised enam-vähem võrdselt, kuuluvad naised oluliselt sagedamini bipolaarse häire tüüp 2 kategooriasse. Samuti kogevad naised rohkem depressiooniepisode, segatüüpe ja kiirtspiraalset tsüklit (kiireid meeleolukõikumisi) kui mehed. Meestel esineb esmasena tihti maania, naistel aga depressioon. Sageli pannakse naistele ekslikult unipolaarse depressiooni diagnoos, mis viib sobiva ravi hilinemiseni.

Paljud naised märkavad, et BH sümptomid süvenevad menstruatsiooni, raseduse või perimenopausi ajal. Naistel kaasneb BH-ga sageli kaasuvate haiguste, nagu migreeni, ülekaalu ja kilpnäärmehäirete risk. Hilises keskeas, sageli just perimenopausiga, tekib naistel BH sagedamini kui meestel. Seksuaalne vägivald on sagedamini esinenud BH-ga naiste hulgas ning psüühikahäire kontrolli all hoidmiseni püsib risk kõrge. Sümptomite erinevusi tuleb ravi planeerimisel kindlasti arvesse võtta.

Kas bipolaarse häirega võib elada tavalist elu?

Bipolaarne häire võib olla töövõimetuks tegev. Sagedaste episoodidega inimesel võib olla raske tööd hoida, suhteid hoida või oma tervist jälgida. Samuti võib kaasneda enesevigastamine ainete tarvitamise või impulsiivse käitumise kaudu. Suurem enesetapurisk. Kui emotsioone pole võimalik reguleerida, on see väga koormav ning võib tekitada häbi ja sotsiaalset eraldatust, mis omakorda pidurdab ravi otsimist.

Vähese vaimse tervise kogemusega inimesed võivad olla hinnanguid andvad ja taunivad. Ka heade kavatsustega, kuid väheste teadmistega abistajad võivad olla kahjulikud, sest ei mõista olukorra olemust.

Sellest hoolimata õpivad paljud BH-ga inimesed haigust juhtima ja elavad tervislikku, õnnelikku, edukat elu. Haritus, toetus ja järjepidev raviplaanist kinnipidamine aitavad eluga paremini toime tulla.

Mitmed kunstnikud ja kuulsused peavad maaniaepisoode oma loova edu aluseks, kuid selle hind võib olla kõrge. Kuulsuste, nagu Stephen Fry ja Mariah Carey avameelsus on aidanud vähendada häbimärki selle seisundi suhtes.

Kuidas ravida bipolaarset häiret?

Esimene samm on diagnoosi saamine. Kui sina või keegi su tuttavatest kogeb neid sümptomeid, leia terapeut, kes sobib ja kellega on turvaline koostööd teha. Kõik terapeudid ei sobi kõigile, kuid süsteemne otsimine tasub ära. Enesediagnoosimine, eriti vaimse tervise probleemide korral, võib olla eksitav ja ravi venitada. Inimesed kipuvad raskustesse sattudes iseenda kogemust moonutama. Kogenud terapeut aitab olukorda mõista ning kiirendab ravile jõudmist.

Kui oled saanud diagnoosi, töötab terapeut sageli koos psühhiaatriga, et leida sobiv ravim, mis sümptomeid leevendab. See võib olla antidepressant, meeleolustabilisaator, antipsühhootikum või nende kombinatsioon. Kuid varasem arusaam, et vaimseid häireid põhjustab ajukeemia tasakaalutus, ei pea alati paika. Uued uuringud näitavad, et antidepressandid mõjuvad vaid umbes 30% patsientidest ning võivad mõnedel anda tõsiseid kõrvaltoimeid. Kui need mõjuvad, on tulemused head, ent alati see nii pole. Alternatiiviks on elektrokonvulsiivravi, transkraniaalne magnetstimulatsioon või psühhedeelse teraapia kasutamine.

Oluline ravi osa on teraapia ning parimad tulemused saavutatakse ravimite ja teraapia kombineerimisel. On olemas tõenduspõhiseid teraapiavorme, mis BH korral aitavad: Kognitiiv-käitumisteraapia, Dialektiline käitumisteraapia, Perepõhine teraapia, Interpersonaalne ja sotsiaalse rütmi teraapia ning grupiteraapia või -psühhoharidus. Võimalus jagada kogemusi ja mõista, et sa pole üksi, aitab maandada pinget. Grupiliikmed võivad pakkuda tuge ja peegeldust, olla vastutuse hoidjad, kes ergutavad protsessis püsima.

Proaktiivsed sammud bipolaarse häire juhtimiseks

• Tuvasta päästikud, mis võivad põhjustada maanilise või depressiivse episoodi. Need võivad inimeseti erineda, kuid sageli kuuluvad siia stress, tülid ja unepuudus.
  
• Pea meeleolupäevikut, et jälgida muutusi. Võid panna telefoni iga kahe tunni tagant helisema, et märkida emotsionaalset seisundit ning sündmus(t), kui suudad seda tuvastada. See harjumus nõuab distsipliini, kuid pikaajalisel jälgimisel aitab paremini meeleolude muutumist mõista ja juhtida.
  
• Loo igapäevane rutiin, tavalise ärkamise, magamamineku ja söögiajaga, mille ümber saad planeerida muud oma kohustused ja tegevused. See aitab hoida stabiilsust ka siis, kui päästikud olukorra kõigutavad.
  
• Koosta nimekiri madala stressiga tegevustest, mis sulle meeldivad ning mis aitavad vähendada depressiivseid episoode. Kui märkad, et tõmbud endasse või magad aina enam, mine näiteks koeraga jalutama, külastada raamatukogu, tegele aiandusega, kohtu turvalise sõbraga jalutuskäiguks—kõik, mis toob tegevust ja liikumist päeva.
  
• Kanna sinise valguse prille (või viibi pimedas) ajavahemikus 18.00–8.00, et toetada kehakella tervislikku tööd, eriti kui hakkad liikuma maaniasse.
  
• Ole teadlik maania prodroomist, varajastest märkidest, et episod on tulekul. Kõige sagedasemad on tõusnud meeleolu, vähenenud unevajadus ja suurenenud aktiivsus. Sümptomid võivad koguneda nädalaid või kuidki enne episoodi. Hea sõber või terapeut aitab sul muutusi märgata ja õigel ajal sekkuda.
  
• Töötage terapeudiga välja strateegiad päästikute vältimiseks või nende mõjude minimeerimiseks.
  

Eluviisi roll bipolaarse häire korral

Muidugi tuleb kasuks tervislik toit, mõõdukas liikumine, stressi maandavate tehnikate kasutamine ning korrapärane unehügieen – seda eriti neile, kellel on tervisemured.

Vahemere dieet on BH-ga inimeste jaoks eriti kasulik. Fütokemikaale ja bioflavonoide sisaldavad toidud toetavad ajufunktsiooni. Toidulisandid, nagu oomega-3 rasvhapped, kurkumiin ja magneesium, võivad parandada dopamiinitaset, samas kui L-trüptofaan ja 5-HTP tõstavad serotoniinitaset.

Alkoholi tarbimine või narkootikumid >võivad hetkeks tugevad tunded tuimemaks muuta, ent pikemas plaanis süvendavad probleemi. Piira nende tarvitamist või loobu täielikult, et kiiremini paremini tunda.

Vähemalt 150 minutit mõõdukat treeningut, näiteks kiiret kõndi nädalas, on saavutatav eesmärk. See teeb veidi üle 20 minuti päevas ning on tihti piisav, et rasked perioodid üle elada. Kui tunned end paremini, tee midagi lisaks!

Lõpetuseks

Kui sina või mõni tuttav on saanud bipolaarse häire diagnoosi või kahtlustad seda, pea meeles – sa ei ole üksi ning olukorda saab parandada. Esimene samm on leida üks turvaline inimene, kellega oma kogemusi jagada ning edasi uurida ja abi otsida.

Laadi WomanLog alla juba täna:

Laadi alla App Store'ist

Hangi Google Playst

Jaga seda artiklit: