Kehakarvad
Inimese keha on loomulikult kaetud karvadega, ent sellegipoolest on meil pikk ajalugu nende eemaldamiseks suurte pingutuste tegemisel. Vastupidiselt levinud arvamusele on kehakarvade eemaldamine puhtalt esteetiline valik. Seetõttu jääb otsus neid jätta või eemaldada sinu enda teha.
Kuigi nii mehed kui ka naised ajavad karvu, on naised ühiskondliku surve all tihedamini. Arusaam, et naistel peaks olema sile ja karvutu nahk, muutus Lääne kultuurides moekaks 20. sajandi alguses ning on sellest ajast alates aktiivselt reklaamitud.
Inimkehal on kahte tüüpi karvu—peas kasvavaid nimetatakse terminal- ehk androgeenkarvadeks, samas kui kogu ülejäänud naha peal kasvavad pehmemad, lühemad ning reeglina õrnemad karvad kannavad nime vellus-karvad. Puberteedieas suureneb kehas androgeenhormoonide hulk, mis muudab häbemepiirkonnas ja kaenla all olevad vellus-karvad terminalkarvadeks. Vellus- ja terminalkarvad võivad erineda ka pigmendilt.
Mehed on tavaliselt karvasemad kui naised, kuna neil on organismis rohkem androgeene—see on steroidide klass, mis soodustab karva kasvu ja jämedust—kuid see võib inimeseti erineda.
Sotsiaalne häbimärgistus kehakarvade ümber paneb meid uskuma, et nähtavate või kasimata karvadega inimesed pole nii puhtad kui need, kelle nahk on siledam. Kuigi tõsi on, et kaenla- ja häbemekarvad võivad aja jooksul hoida molekule ning tekitada tugevamat lõhna, ei juhtu see hetkega ning regulaarse duši või vannitamise korral pole karvade olemasolu või puudumine seotud inimese puhtusega. Pigem vastupidi. Nii nagu ripsmed, toimivad kehakarvad loodusliku kaitsetõkkena saaste ja bakterite vastu. Erinevate kehaosade karvad on kohanenud kaitsma just neid piirkondi spetsiifiliselt.
Raseerimise ajalugu
Raseerimine pole kaugeltki tänapäevane nähtus. Selle kohta leidub tõendeid juba 30 000 eKr. Aga miks? Miks tundsid inimesed vajadust raseerida siis ja miks tunneme seda praegu?
Kui vaadata erinevate kultuuride ajalugu, näeme, et välimus seob inimest kindlasse ühiskonnarühma või klassi. Juuste või habeme pikkus tähistas kuuluvust ja staatust. Näiteks Egiptuse vaaraode habemed sümboliseerisid nende jumalikku positsiooni—ja olid täiesti kunstlikud. Habe oli sümbol ja ei pidanudki olema päris. Mõned vaaraod olid tegelikult naised ja kandsid samuti habet. Ent selle võltshabeme all oli tavaliselt siledaks aetud nägu. Sile raseeritus oli aeganõudev ja keerukas saavutada, mistõttu see oligi kõrge klassi ihade sümbol.
Vana-Kreeka arvas jällegi, et täishabe tähistab tarkust ja mehelikkust. Habe oli uhkuse allikas ning lõigati maha vaid leina või hingevalu korral. Kui keegi teine su habeme maha lõikas, oli see suur häbistamine. Ometi kaotas habe populaarsuse, kui sõdurid taipasid, et lahinguväljal on see takistuseks—vaenlane sai habemest kinni haarates sind kontrollida.
Naistel on raseerimismoodid tulnud ja läinud vastavalt ajastu iluideaalidele. Kuninganna Kleopatra ajal kasutasid naised suhkrupastat keha karvade eemaldamiseks, sarnaselt tänapäevasele vahatamisele. Elizabethi ajastul ajasid naised kulmud maha, et laup paistaks pikem!
Kaasaegne raseerimisajastu algas 1900ndate alguses. Karvutust hakati seostama naiselikkuse ja ihaldusväärsusega, seda tänu kolmele tööstusele, kes sellest kasu lõigata soovisid: naistemoe-, meeste raseerimis- ja naisteajakirjade tööstus. Sile nahk tuli moodi, kui esile kerkisid vabamad riided lühikeste varrukate ja kõrgemate äärtega. Meie arusaama kehakarvadest on kujundanud suuresti reklaamid.
Mugavus on üks asi, piinlikkus on aga sotsiaalne nähtus—saame tunda piinlikkust ainult siis, kui teised meid otseselt või kaudselt häbistavad. Tänapäeval öeldakse naistele sageli, et oleme vabad otsustama, kas tahame raseerida või mitte, kuid veel on pikk tee selleni, et keha loomulikke karvu jätta oleks üldiselt aktsepteeritud.
Karvatuse süütus
Miks tundub siledanahaline naine ahvatlevam? Kas selle põhjuseks on laialt reklaamitud moesuund, mis on muutunud kultuurinormiks, või on siin veel midagi?
Karvasust nähakse harimatu—isegi loomalikuna. Meestel lubatud, naistel mitte. Oluline aspekt siinkohal on see, kuidas nähakse naist kui täiskasvanut. Naistel on loomulikult karvased kaenlaalused—välja arvatud siis, kui tegu on tütarlapsega. Teame, et kehakarvade ilmumine on puberteedi loomulik osa. Ometi tundub täiskasvanud naine kehakarvadega kummaline. Meie kultuur on loonud tõrksuse täiskasvanud naise loomulikel karvadel. Sileda naha eelistamine soodustab naistele ebareaalsete tütarlapslike omaduste säilitamist.
Kui karvasus on loomalik, siis karvatus on lapselik. Need tähendused loovad ohtliku narratiivi, kus naisi ei käsitleta iseseisvate täiskasvanutena, kes on võimelised ise otsustama. Obsessioon naiste karvatuse üle võimaldab tütarlaste seksuaaliseerimist, kuna bioloogiliselt pole suurt erinevust raseeritud täiskasvanud naise ja prepuberteediealise tüdruku vahel. Nii levib arusaam, et naised on naiivsed, abitud ja kergesti mõjutatavad—nagu lapsed. See õigustab ka mõtet, nagu tüdruk oleks oma seksuaalseks muutmise eest sama süüdi kui täiskasvanud naine.
Pornograafia tugevdab samuti illusiooni, et karvutud naised on norm. Kuna porno on noorte jaoks üks peamisi viise, kuidas alastust näha, loob see eeldusi, mis tegelikkusega ei ühti. Naiste objektistamist ja seksualiseerimist pole geneetiliselt määratud, vaid see on meie kultuuri poolt kujundatud vaatenurk. Kui pornotarvis on naistele kehtestatud teatud standard, hakkame seda tõeks pidama ning püüdma saavutada kättesaamatut ja ebareaalset tulemust. Noorena arvataksegi, et ihaldusväärne naine peab olema karvatu.
Paljud naised on mõistnud, et karvatus on seotud süsteemse objektistamisega, ning otsustanud jätta karvad alles protesti märgiks. Paraku kaasneb mõnikord ka nende naiste häbistamine, kes lihtsalt soovivad raseerida, justkui oleksid nad naiste rõhumises kaasosalised—ja see on omakorda uus rõhumise vorm. Eesmärk pole, et kõik naised lakkaksid raseerimast, vaid et igaühel meist oleks tõeline vabadus valida.
Karvade eemaldamise meetodid
Kui eelistad oma kehakarvu eemaldada, on selleks mitu võimalust. Kõige tavalisemad meetodid on:
Parima tulemuse saavutamiseks alusta puhta ja eelistatult kooritud nahaga.
Raseerimine raseerijaga, eelistatult 4 või enama teraga, on tõhus viis enamiku keha karvade eemaldamiseks. Irooniliselt töötab meeste raseerija tihti paremini kui naiste oma. Kasuta raseerimiskreemi või -geeli, et karvad muutuksid pehmemaks ja kergemini lõigatavaks, samuti vältimaks naha kuivamist. Elektriraseerija on veel üks variant. Oluline on hoida raseerija terad puhtad ja vahetada neid regulaarselt, sõltumata raseerija tüübist. Pärast raseerimist kasvavad karvad kiiresti tagasi—paari päeva jooksul.
Vahatamine tähendab kuuma vaha kandmist nahale ribadena ning selle kiiret eemaldamist koos vaha külge jäänud karvadega. Vaha soojendab ja pehmendab karvafolliikleid, võimaldades tõmmata karvad koos juurega suuremate laikudena. Brasiilia vahatamine tähendab häbemepiirkonna laiemat vahatamist. Meetod on kiire, kuid võib olla väga valus ning ei sobi kõigile kehapiirkondadele (nt kaenlaalused), eriti kodus ise tehes. Kuna karvad tõmmatakse koos folliikliga välja, jääb nahk siledaks mitmeks nädalaks. Selleks, et vahatamine oleks tulemuslik, peavad karvad olema vähemalt ¼ tolli (⅔ cm) pikad, et vaha neist kinni haaraks. Suhkrdamine kasutab sama tehnikat, kuid soojendatud suhkru asemel vaha.
Depilatsioon tähendab spetsiaalsete kemikaale sisaldavate kreemide kasutamist, mis lahustavad karva folliiklis, jättes maha jäägi, mille saab kergelt maha pühkida. Depilatsioonikreemid võivad tundlikul nahal põhjustada allergiaid ning nagu vahatamise puhulgi, kasvavad karvad aeglasemalt tagasi, kuna folliiklitel kulub taastumiseks aega. Depilatsioon on valutu, kuid võtab aega—umbes 15 minutit.
Laserkarvaeemaldus. Professionaalsed laserprotseduurid sihivad karvafolliikleid ning võivad mitme seansiga eemaldada suurema osa kehakarvadest kuni aastaks. Meetod on turvaline ja populaarne, kuid mitte odav.
Väiksemate piirkondade ja õhemate karvade eemaldamiseks sobivad hästi kitkumine ja niiditamine. Kitkumine tähendab üksikute karvade eemaldamist pintsettidega ning kasutatakse sagedamini kulmudel ja väikestel aladel. Niiditamine on üksikute või väikeste karvasalkude eemaldamine ristatud niitidega. Karvade kujundamist ja kasvamise piiramist nimetatakse hoolduseks.
Võid olla kuulnud väidet, et raseerimisel kasvavad karvad tagasi pikemate, tumedamate ja jämedamatena. Raseerimine võib stimuleerida karvakasvu ning karvad võivad esimestel päevadel tunduda tumedamad, aga tegelikult need ei muutu pikemaks ega jämedamaks. Tegemist on müüdiga.
Olulised hoiatused:
- Kõik karvaeemaldusprotseduurid võiks teha ainult iseendale või jätta need professionaalile. Teisele raseerimine või vahatamine on keerukas.
- Kasutage ainult oma raseerijat. Mõelge sellest kui hambaharjast—sellega lihtsalt ei jagata.
- Jätke oma rinnanibude ümbruse karvad puutumata. Rinnad on tundlikud sissekasvanud karvadest põhjustatud infektsioonidele. Kuigi kiusatus on rinnanibude ümbrusest üksikud karvad kitkuda või raseerida, on mõistlik need rahule jätta.
Kas tahan olla karvane?
Karvatus on osa ilustandardist olnud üle sajandi ja imbunud sügavalt ühiskondlikesse hoiakutesse naiste suhtes. Samas otsustavad järjest enam naised lasta kehakarvadel vabalt kasvada—olenemata sellest, kas see on poliitiline protest või isiklik mugavus.
Teiselt poolt on karvade eemaldamine väga levinud ja sellel on vähe ohtusid peale väikeste lõikehaavade või sissekasvanud karvade. Seega pole põhjust karvaeemalduse peale vaenulikult vaadata. Küll aga väärib kritiseerimist surve, mida naised tunnevad karvutuse nimel. Raseerimise ajaloo teadvustamine aitab tulevaste põlvkondade jaoks vähendada ühiskondlikku survet olla karvatu.
Sinu eelistus jääb alati isiklikuks. Kas eelistad karvade allesjätmist või nende eemaldamist, tähtis on teha otsus iseenda jaoks. Üht ja õiget lahendust pole olemas.
Saad oma menstruaaltsüklit jälgida WomanLogi rakendusega. Laadi WomanLog kohe alla:
